Täna on mu viimane päev Mexico Citys. Klimp kurgus..

Praegu lendan ikka tagasi, käin õe ja Mariga Türgis sõpradel külas ära ja siis otsustan. Septembri alguses. See on siis praegu vastuseks neile, kellega temaatilisi vestlusi olnud on :)

Raske on sõnu kokku seada, nii kurb on, nii palju mõtteid ja nii vähe sõnu nende edasiandmiseks. Eile tegin piduliku õhtusöögi neile, keda kõige rohkem taga igatsema jään - suguvõsale, kus mind need kolm nädalat väga hoiti. Istusime poole ööni, sõnastikud näpus, rääkisime inglise-hispaania segakeeles maailmast ja kõiksugu asjadest selle sees, sõime end pea-aegu lõhki, sain ühe väga tähendusliku kingituse ja palju kallistusi ja suudlusi, ja tunde, et Mehhiko on natuke ka minu maa.
See tunne tuli tegelikult küll juba varem. Ühel õhtul parkisime auto kuskile maa-alusesse parklasse - oli pime ja rääkisime, nii et ma ei pannud tähele, kuhu täpselt me sõitsime. Kui D. liftis korruseks "45" ütles, olin küll veidike hämmastunud. Ja siis astusime välja ja ma jäin hingetuks. Kogu linn.. kogu see suur, ilus ja kurb linn oma tulede, inimeste ja lugudega säras mulle vastu. WTC tornis on klaasseintega kohvik, mis keerleb vaikselt, ja ainus valgus tuli seal küünaldest, nii et istusin hämaras, rüüpasin oma tekiila sanraisi ja imetlesin linna, mis võiks olla mu kodu - suuruselt maailma teist ja ometi nii kodust ja omast. See on esimene suurlinn, kus ma end päriselt koduselt tundnud olen. Minu linn ja minu inimesed.. nii olen siin tundnud. Ja ma olen seda linna sellise pilguga vaadanud ja tundnud, et mul võiks siin natuke aega kodu olla. Aga las olla Türgi reis enne ära ja siis otsustan.