ikka Mehhikost

Sain läpaka tööle!! See oli ettevõtmine omaette. Nagu eelnevalt mainitud, võtsin ma selle kõigepealt lahti. Siis selgus, et toiteauk on täiesti korras ja sain testri ja tuli välja, et hoopis laadija ots on katki. Ok. Panin läpaka kokku tagasi - hämmastav, kõik isegi töötas. Alguses mõtlesin, et katsun laadijale uue otsa saada. Siis mõtlesin.. hm.. kui see niikuinii katki on, äkki võtaks selle lahti ja vaataks, mis seal sees on? Mõeldud-tehtud. Kui otsa lahti lõikasin, nägin, et kontaktid ei ulatunud mingil põhjusel enam kokku ja üldse oli see väga halva kvaliteediga (ilgelt kallis Targuse laadija, mille ma just hiljuti ostsin). Siis nikerdasin tükk aega, kasutades muuhulgas küüneviili, lauanuga, metalliliimi, voolutestrit, traadist konksu, jootekolbi, massiivset haamrit ja ohtralt teipi. Mis põhiline - saingi laadija otsa toimima!! Nüüd naudin tsivilisatsiooni hüvesid ja kirjutan selle puhul natuke blogi.

Mõtlesin, et ei kirjuta ükshaaval vaatamisväärsusi lahti. Nende kohta saab lugeda Lonelyplanetist ja kust iganes veel - või ise vaatama tulla. Ühtlasi vabandan, kui mu keelekasutus kehvemaks läinud on, sel suvel olen pidevalt kõiki muid keeli rääkinud ja viimasel ajal kipub isegi mõtlemine osaliselt inglise keeles olema.

Niisiis..

Inimesed. Ikka ja jälle (ja ikka veel) hämmastun kohaliku rahva lahkusest, avatusest ja sõbralikkusest. See ei ole odav ameerikalik sõbralikkus, pigem midagi Balkani külalislahkuse laadset. Siin on inimeste vahel palju vähem distantsi ja palju rohkem soojust ja inimesed ei karda puudutusi. Põsesuudlusega tervitamisel olen juba nii harjunud, et kui ma tagasi tulen ja teid nähes põse teie poole keeran, siis.. siis teate, see on refleks, ma ei püüa teid hammustada ega midagi :)

Omaette ooper on muidugi blondina tänaval kõndimine. Olen juba harjunud, et iga lähema saja meetri sees paiknev meesterahvas vilistab, susistab, hõikab mõne komplimendi, tervitab, pakub küüti vms. Alatasa juhtub, et mõni auto seisatab tänaval ja kui ma hõikeid ignoreerides edasi kõnnin, liigub minu kõrval, vahetpidamata komplimente väljastades, kuni auto taha on moodustunud joru teistest, signaalitavatest sõidukitest. Üks naljakamaid hetki oli siis, kui möödusin isast ja tema ca kaheaastasest pojast. Kui nendega kohakuti jõudsin, osutas isa minule ja õpetas pojale, kuidas tuleb "Bonita!" (kuulmise järgi) hüüda. Eks kõik elutarkused tuleb juba varakult omandada :))) Teine kord olime Davidiga auto juures, ta võttis midagi pagasnikust ja ma ootasin. Äkki pidas kõrval politseiauto kinni ja väga hoolitsevalt küsisid nad, kas kõik on korras, kas ma tunnen end turvaliselt jne. David kurtis, et kui midagi juhtub, siis pole politseid kuskil, aga kui su kõrval seisab kena blond tütarlaps, siis peavad nad tingimata välja ilmuma ja kõik ära rikkuma :) Täna turul kukkus vaniljekaunade hind oluliselt, kui poodnik mulle otsa vaatas. Võib öelda, et eestlastena oleks siin hea võimalus läbi lüüa :) Lillemüüjad tänaval pakuvad lilli tasuta, hinnad langevad iseenesest ja politsei muretseb kogu aeg, et kõik ikka hästi oleks :)

Tänu Couchsurfingule ja sealt leitud heale sõbrale on mul olnud au osa saada ka pereelust ja -traditsioonidest nagu perekonnalõunad või sünnipäev. See on reisimise üks väärtuslikumaid momente, kui näed kohalikku kultuuri ja kodust elu seespoolt. Rääkimata sellest, et koduse eluga kipub siin kogu aeg kaasnema ohtralt hõrgutisi :) Isegi kui lähed ainult hetkeks ja hoopis muis asjus, avastad ühel hetkel, et istud juba kolmandat tundi söögilauas, pereisa avab neljandat erilise hõrkveini pudelit ja pereema lükkab ette järgmisi delikatesse: "Proovi nüüd seda ka!" - "Eieieieiei, mul on kõht väga täis" - "No PROOVI nüüd, ainult natukene!" ja järgmisel päeval tunned jälle, et isegi vesi ja sidrunimahl on võib-olla vaesele kõhule liig. Kusjuures mul ei ole siin veel ühtegi kõhuhäda olnud. Olgugi, et ma olen söönud ka kohtades, kus vaene euroametnik lihtsalt sõnalausumata minestaks.

Söögist peab kohe eraldi rääkima. Jälle. Ainuke asi, mida ma uuesti ei sööks, on mingid muistsete indiaanlaste maisi..asjad nimega tamal. Kusjuures.. kas teadsite, et tegelikult on mitut värvi maisi? Näiteks maisileivakestest maitsevad mulle tegelikult kõige rohkem need, mis on tehtud tumesinisest maisist. Veel on siin maisi, mille tõlvikud on mitmevärvilised - see süüa ei kõlbavat, küll aga kasutatakse seda käsitöö ja kunsti tegemisel.
Väga palju süüakse erineva kuju ja tekstuuriga maisileivakesi kõikvõimalike katetega. Minu jaoks põnevamad ja maitsvamad on olnud näiteks kaktuselehtedest mögin, erinevat moodi valmistatud kohalik liha, siis oapüree ja munadega mögin.. Ja kõige peale käivad erinevad vürtsikad kastmed. Vürtsika toidu armastajale on Mehhiko tõeline paradiis! Ilma vürtsideta annab ka läbi ajada, aga ma ei soovitaks, kaotab palju :)
Magustoite, kooke, küpsetisi on tohutus valikus. Ühes koogipoes pressis pisar silma - miks, oh miks ei võiks Tartus sellist poodi olla? Kusjuures siin ei ole nagu mõnes kohas, et suurem osa kooke on niisama ilusad ja mõned maitsvad. Kõik siiani proovitud koogid on VÄGA head olnud.
Kohv ja tee ja muidu kuumad joogid on ka ääretult head. Iga õhtu võtame mõnest spetsiaalsest kohast värsket kuuma shokolaadi. See on .. oh... . Kohv on siin samuti väga-väga hea, kohalik ja värske. Degusteerimise mõttes olen proovinud ka erinevaid mittekuumi jooke elik kokteile, näiteks kohalikke mojitosid ja pina coladat. Jälle ainult kiidusõnad! Kangemast alkoholist olen maitsnud siinset tekiilat ja mescali, järjekordselt - ennast korrates - väga hea.
Üle päeva käin ka turul ja teen kohalikust toorainest süüa. See on lihtsalt vaimustav! Näiteks alguses katsusin rumala peaga poest kuivatatud ürte leida - ei leidnud. Siis läksin turule ja sain aru, miks. Milleks kuivatatud ürdid, kui mõne peesoga saad suure kimbu värsket rosmariini, värsket basiilikut jne?
Avokaado on mu silmis nüüd täielikult rehabiliteeritud. Siinne avokaado on midagi, mida kurbadel pimedatel talveöödel härdusega meenutada. Ja puuviljad.. Teen iga päev mõne puuviljamagustoidu, sest ma lihtsalt ei suuda turul neist lettidest mööda kõndida. Banaanid maitsevad siin nii nagu ei kusagil mujal ja neid on palju erinevaid sorte, kirsid on kaks korda suuremad kui Ungaris, nektariinid, virsikud ja aprikoosid on lihtsalt täiuslikud, viigimarjad maitsevad nagu septembris Krimmis.. ja ma leidsin isegi maasikad, mis maitsevad nagu Eestis!

Mõned siinsed toidud olen juba otsustanud oma püsirepertuaari võtta, kuigi probleemiks jääb, kust Eestis toorainet võtta. Peab mingid nipid leiutama või laskma Mehhikost pidevalt pakke saata :)

Tantsuga on siin nii, et kui mehhiklased korraldaks invasiooni Eesti ööklubidesse, teeks nad seal korrapealt puhta töö. Ma olen siin pidevalt kohanud meesterahvaid, kes käsi südamel kinnitavad, et nad ei oska üldse tantsida ja too sõber oskab palju paremini ja nad teavad ainult mõnda üksikut sammu, ja siis sa tantsid nendega ja märgid mõttes, et Eestis oleks juba pool sellest tantsuoskusest piisav, et Atlantises plats lagedaks lüüa ja pooled naised endale sebida. Neil on tantsuvabadus. Nad kuulavad muusikat ja lähevad sellesse ja ei vaata jalgu, vaid otsa, ja.. ahjaa, ja muusika on loomulikult elav, väga harva olen siin näinud tantsukohas muusikat plaadi pealt tulemas - võib-olla ainult siis, kui bänd puhkab. Ja bändide tase on selline, et ma tahaks nende kõigi plaate.

Olgu, elu kutsub, lippan jälle :)