Island, osa Paradiis

Võtame just ühiselt kerget õhtueinet: soe riisisalat saidaga, USA kaneelijäätis, leib, põdravorst, värsked ja päikesekuivatatud tomatid, näkileivad, Peterburi šokolaaditehase trühvlid, tee, veel mingi asi. Eesti, Venemaa ja Läti (tegelikult lausa latgali) ühine õhtusöök :)

Tulime ühest ägedaimast kohast, kus ma kunagi olnud olen. Mõtlesin enne fotosid vaadates, et need on töödeldud - no ei saa sellist värvi vett olla.

Eriti keset maastikku, mis koosneb erinevat tooni pruunidest kividest ja samblast.

Kui aga buss viimaks suure tee pealt kõrvale keeras, nägime imelist, võimatult hele-helesinist piimjat vett, kust kerkis paljutõotavalt kuuma auru.

Margi tehtud pildid:




Viimatisel pildil on näha üdini õnnelikud meie :) Kõndisime läbi käänulist laavakivisse raiutud rada majani, võitlesime elektroonilise kappide tehisintellektiga (tegu oli selgelt meist kõrgema intellektiga), pesime ja läksime välja. OOOOOOOOO!!!! Piimjas kuum ime-helesinine vesi, nii soolane, et lükkas meid õrnalt kogu aeg ülespoole. Ja see imeline laguun otse lageda taeva all! Vahepeal sadas vihma, aga meie olime kuumas vees. Põhjas oli valge muda, mineraalidest nii küllastunud, et kogu see koht oli nagu parima sordi kehamähis, ainult et hiiiiigelsuur ja lainetav. Hulpisime aina õndsalt ühest kohast teise, istusime saunas, lasime kosel õlgu masseerida, määrisime näkku igal pool kastidega seisvat peent mudamaski ja olime üldse seitsmendas taevas. Vesi oli muide geotermaalne merevesi ehk seda soojendas maapõu, mitte mingisugune elekter või teab mis. Õppisin uuesti vett usaldama ja vesi hakkas mind kandma ja kui kuskil hõljusin, viisid hoovused vaikselt edasi.

Vat selle pärast tasub küll Islandile tulla. Järgmisel korral jääks kohe päevaks sinna, aina hõljuks ja ujuks ja imetleks seda ebamaist soolavanni, ainsat värvilaiku pruunikashallis maailmas..