Island, II osa

See on ühe poe sein. Lähed poodi, ostad endale kena kaabu ja šiki lipsu, siis tuled välja, vaatad seina ja teed endale korraliku lipsusõlme.
Riides käiakse siin üldse väga hästi. Viru tšikid peaksid siinsetes kaubanduskeskustes mööda seinaääri käima, sest kohalikega nad võrdlust ei kannataks. Kaubamärgid, mis Eestis nö stiilsed ja "eksklusiivsed" on, jätavad siin pigem eilse päeva mulje. Riidepoodide vaateakendel on mitte odavad moekoopiad, vaid stiilsed, klassikalised, ajatud, kvaliteetsed asjad, mida saab ilmselt kanda aastaid, mitte esimese pesuni. Noh, hinnad on ka vastavad, aga vähemalt saab selle eest midagi korralikku.
Ahjaa, riietusest on veel näha üks asi - need riided ei ole jala käimiseks. Jala ei käi siin mitte keegi peale meie. Kõnniteed lõpevad suvalises kohas poole pealt ära või on üles kaevatud, inimesed aga sõidavad autodega. Ja muide, kui auto, siis ikka džiip (kui mootorratas, siis HD :). Ma pole mitte kusagil mujal nii autostatud rahvast näinud. Bussid sõidavad ka tühjalt ringi.
Kohalik motoelu paistab keevat linna keskväljakul. Iga kord, kui me keskväljaku kanti satume, on sinna pargitud hunnik silmipimestavalt kiiskavat kroomi, tsiklimehed seisavad oma parimais nahkriietes, jalad harkis, ja räägivad kõvade meeste juttu. Võib-olla on see siinset ilma arvestades isegi mõistlik, kui sõiduilm on kehv, siis las vähemalt linnarahvas näeb, kui ägedad mootorrattad ja nahkriided motomeestel on. Ma pakuks neile kohe hea klubinime, Reykjavik Chillers.
Siin on veel ühed pajutibud. Kollast sorti.



Kunsti leidub siin küll kõikjal. Galeriid on iga nuka peal, katusekortereid asustavad kunstnikud ja poodides, hotellides, üldse igal pool ripuvad mingid maalid või seisavad kujud. Odavaid koopiaid pole veel näinud, siin on ikka kõik ehedad kohalike kunstnike taiesed.





Isegi gräfiti on hoopis andekam ja omanäolisem kui mujal.



Eile oli erakorraliselt isegi päikest näha. Silmadel oli esialgu pea-aegu valus, sest siiani on siin kogu aeg ühtlaselt hall ilm olnud. Kõndisime mere ääres. Rand koosnes suurtest kividest ja vesi oli külmkülm, ikkagi ookean :) Aga kaugemal paistsid mäed ja meri ja mäed ja taevas moodustasid ilusa maailmalõpupanoraami.. maailm lõpeb sinna kaugusse. Selle pildi elustamiseks oleks vaja veel kujutleda külma karget meretuult ja lainepritsmeid (võib-olla annaks midagi korraldada ventilaatori ja soolaveega :P).



Meie jalutuskäigul oli ka eesmärk: tilluke söögikoht, mille nimi oli "Seafood" ja mille omanik pidi ainult islandi keelt rääkima. Kaldaäärne tee lõppes jälle lihtsalt ära mingisuguse ehituse ja parklaga. Üle magistraali pääsemiseks oli ainuke võimalus autosid passida ja nende vahelt üle tee liduda, sest ülekäigurada lihtsalt ei olnud (noh, ilmselt lähevad kõik sinna autoga). Kuidagi saime ikka elu ja tervisega üle ja jõudsimegi tolle söögikoha juurde. See oli nii väike ja tähelepandamatu, et esimese hooga kõndisime sellest lihtsalt mööda. Seal oli kalalaevade sadam ja vaalade vahtimise staap ja kalaturg ja söögikoht paiknes ühes tillukeses vanas sadamamajas. Laudadeks oli paar paksu puulauda ja istumiseks mingid imelikud väiksed laevatünnid.

Igal pool seisis ja rippus erinevat kola, mida ilmselt meremehed oma reisidelt toovad või puhkehetkedel meisterdavad:



Menüüd ei olnud, aga polnud vajagi. Seal pakuti põhimõtteliselt kaht rooga: kalasuppi ja grillitud mereande. Grillimiseks võis midagi valida siit:


Kalasupp oli taevalik. Istusime viiekesi kokkupressituna laua taga reas, kõhud merest ja tuulest tühjad, jalad pikast kõnnist surisemas, ja siis toodi lauale topsid kuuma lõhnava supiga ja suur korv saia ja võiga. Ma isegi ei ürita seda suppi kunagi järgi teha. Mul ei ole kuskilt võtta kalasadamat, kus iga päev tuuakse värsket saaki otse ookeanilt.. kus perenaine läheb hommikul ja nopib välja selle, mis tundub supi sisse kõige õigem olema, ja tema saab esimese valiku teha, sest meremehed käivad hiljem tema juures sedasama imelist kuuma lõhnavat suppi söömas. Külalisteraamatus räägiti taevalikust naudingust ja üks itaallane oli pea-aegu romaani kirjutanud.

Veel sõime grillitud vaalaliha. See oli tumepunane ja meenutas natuke loomaliha, natuke jaanalindu, natuke maksa. Kaasa ostsime kuivatatud hailiha :)

Pärast jalutasime veel natuke linnas ja leidsime ühe raamatukohviku. See oli võrdselt nii kohvik kui raamatupood, võisid minna üksi või pere või kambaga, leida igaühele midagi lugeda, istuda ja juua kohvi ja süüa kooke ja muudkui lugeda. Ka raamatupoodides näeb igal pool istuvaid ja lugevaid inimesi, suuri ja väikseid. Siin ei ole ebaviisakas riiulilt põnevat raamatut leides kohe sinnasamma vahekäiku vaibale istuda ja lugema hakata. Raamatuvalik on tohutult hea ja jääb mulje, et siin loetakse palju rohkem kui Eestis.

Täna läheme pärast loenguid Blue Lagooni.