Island, osa "Amigo, que pasa?"

Pildid tulevad natuke hiljem.

Eile oli Islandil suve esimene päev, lausa riigipüha. See tähendas, et ööl vastu neljapäeva oli kogu Reykjavik üks suur läbula. Pealekauba oli koolinoortel vist tutipäev, nii et mööda linna jooksid kambakesi röökides ringi suured m..kondoomid, pingviinid, saatanad ja kes iganes veel. Neljapäeva hommikul oli kõik hirmus vaikne. Läksime jalutama ja ainult üks väike mineraalipood oli lahti. Märkasime, et letil oli pikk nimekiri keeltest, mida selles poes räägitakse. Tegime müüjaga juttu ja tuli välja, et ta on rahvuselt poolakas, aga kasvanud Aserbaidžaanis ja elanud Afganistanis ja Inglismaal ja USA-s ja kus iganes veel. Nüüd on ta siis Islandile pidama jäänud, kiitis, et seal on kõik, millest ta on unistanud - meri, mäed, kivid.

Linn oli täiesti välja surnud. Vaikne, sombune, mõni üksik auto liikumas. Peakirik oli aga lahti ja seal elu kees - lippudega kohalikud skaudid (?) marssisid särgiväel tibusammudega kõledas tuules, helistati kelli, rahvas kogunes. Kirik oli omamoodi, ehitatud betoonist ja modernse sisustusega, nt orel oli seal küll omaette hiiglaslik kunstitöö.

Pärastlõunal oli ekskursioon. Ilma piltideta pole sellest just palju rääkida, igatahes oli kõik vägev. Kõige vingem oli geiser! Iga nelja minuti tagant purskama pidanud geiser oli küll ilmselt pühade režiimil, aga üsna mitu veejuga nägime ikka ära. Isegi filmisime, aga selle videoga peab ka veidi ootama, kuni läpakas remonditud saab :)

Liustikujõe kose juures oli väike söögikoht, kus pidi pakutama jube head lambasuppi. Tegelikult olime bussis pidevalt söönud, nii et tervet suppi nagu ei tahtnud, siis ostsime nelja peale kaks kohvi, ühe koogitüki (no see oli küll hiiglaslik - samamoodi poleks keegi seda üksi ära süüa jaksanud) ja ühe supi. Supikaussi sai muide tasuta uuesti ja uuesti täita. Niisiis võtsimegi kohe hüva kraami jaoks neli lusikat ja sõime nagu vanad eestlased :) Supp oli tõeliselt hea ja eriti äge oligi seda just niimoodi ühiselt süüa. Heade inimestega toidu jagamises on mingi eriline võlu.

Kui Reykjavikki jõudsime ja meid hotellidesse jagama hakati, tulid kaks nooremat prantsuse poissi tagant suure kisa ja vingumisega. Kui nad meieni jõudsid, keeras Mark ootamatult nende poole ja küsis: "Amigo, que pasa?". Selle peale tuli jahmunud vaikus :)

Reykjavikis on maailma parim hotdog. Ja mitte suvalises kohas, vaid ühes kindlas kollases putkas sadama lähedal. Kohutavalt hea! Õhtul pidasime veel ühist söömaaega ja tantsisime natuke salsat ja rääkisime O.-ga nii kaua, et uneaega jagus vaid kahe tunni jagu.

Järgmine postitus tuleb juba koos piltidega ja põhjalikum:)

Islandi ajaga õnnestus just ära harjuda, nüüd tuleb ümber õppida ja üritada jälle Eesti ellu integreeruda.