Krimm, 2. osa

Partenitist Simferoopolisse siirdusime trolliga. Vat see oli alles eksootika! Krimmis on pikad-pikad trolliliinid ja vähemalt meie trollil amordid puudusid, nii et isegi sileda tee peal aina hüppasime. Piletihind oli sümboolne, aga elamust rohkem kui rubla (grivna) eest! Tulevastel Krimmi-ränduritel soovitaksin kindlasti vähemalt korra sealse pikamaatrolliga liigelda :) Ja Simferopolis jalutades ärge jätke külastamata tudengite parki ja baari "OTVAZNY SUSLIK"!

Partenit oli tore. Olin seal tõtt-öelda juba teist korda, nii et juba teadsin, mida oodata, ent ikkagi :) Elasime jälle päris mere ääres, öösiti sai hakkama üsna vähese unega, sest meri laulis meid kohe sügavalt magama. Panid pea padjale, sulgesid silmad ja uni tuli :) Tervis oli meil ka hea, sest poisid jõid ühel ööl korralikult selle hüvanguks :) Kõigepealt tuli murelik sõnum: "Teil on hea, aga meie hakkame jooma" ja hiljem: "Joome teie ja Jenissei terviseks!". Ka konverentsi ametlikus programmis oli alkoholikultuurile mõeldud, ajakavast leidis nii furseti, veinikeldri külastuse kui banketi. Nooremates kuluaarides tekkis küsimus, mis vahe on fursetil ja banketil, Petja formuleeris selle "joomingu erinevate zhanridena".

Kui klubid õhtuti kinni pandi, tegutses toas number kolm rumbakool. Voodid lükkasime seina äärde, tugitool ja telekalaud rändasid rõdule ning läks: üks-kaks-kolm-neli, raz-dva-tri-chetyre! Ühel õhtul koputati rangelt ja uksele ilmus hotelli valvetädi, kes esines järgneva sõnavõtuga: "Esiteks on meil öörahu ja teiseks on meil meest vaja!" See tähendas siis, et poisid pidid minema appi rotti püüdma :)

Meie toas elas ka miskisugune loom. Ta nägi välja nagu kirjud prussakad, aga kuna meile O.-ga tarakanid ei meeldi, otsustasime, et see on põrnikas. Põrnikas, just!
Ja WC seinal oli ilus tekst, tõlkes umbkaudu selline: "Kodanikud! Sõltumata sellest, kas teie tegevuse tulemused vastasid teie poolt püstitatud eesmärkidele, palume vett peale tõmmata. Kui aga teie tegevuse tulemused isegi teie ootusi ületasid, palume kasutada WC-harja."

Tegelikult osalesime ikka aktiivselt konverentsil ka, kuulasime teisi ettekandeid ja viimistlesime endi omi. Seekord oli meil O.-ga ühisettekanne, kusjuures sellisel kujul ja tegumoel sai tekst palju parem - kõrvaltvaataja näeb nõrku kohti ja on, kellega mõtteid läbi vaielda. Lõppkokkuvõttes sai sellest lausa grupitöö ja lõplikul, artikli trükiversioonil saab olema kolm autorit. Protsess ise oli selline: mina kirjutasin valmis eestikeelse teksti, siis O. tõlkis selle vene keelde, kusjuures tõlkimise käigus vaidlesime ja silusime teksti veel üle, seejärel toimetas Dima venekeelset teksti ja Dima-Ansis ühiselt andsid eksperthinnangu ropule venekeelsele näitele (see oli näiteks agressiivsest kommentaarist ja tõesti hirmus tekst), siis printis Dima teksti välja ja O.-ga kahekesi märkisid nad peale rõhumärgid, et mul lihtsam lugeda oleks :) Sellega asi ei lõppenud. Kui jõudis kätte sessioon, mille ajal meie esinema pidime, tuli välja, et esinemiseks mõeldud aeg on planeeritust märksa lühem. Hakkasime lõike järjest välja rookima, ent mida lähemale jõudis meie ettekanne, seda lühemaks venis esinejale antav aeg, jõudes viimaks seitsme minutini. Ettekande tekstist olid juba pea-aegu kõik lõigud maha tõmmatud, et aega mahtuda, kui otsustati - meid tõstetakse koos ühe teise esinejaga hoopis õhtu peale. Saime siis oma ekslusiivsessiooni, kusjuures teksti ikka andis välja lugeda, sest pea-aegu kõik oli ajanappuse hirmus maha soditud :)

Apresjaniga Ayu-Dagi otsa ronimisest kirjutab lähemalt ehk O, homme üritan pilte ka lisada.