Krimm!

Reis oli tore, lausa väga tore. Suurim tänu selle eest läheb jälle sõpradele, kelle seltskond seekordse Krimmi-seikluse unustamatuks muutis! Kujunes kuldne nelik: kullatükk, kaks inglikest ja Tõeline Ürgmees :) Parima ukrainlase tiitel läheb kindlalt Dimkale ning parima lätlase ja Tõelise Ürgmehe auhinna saab Ansis, kellele kuulub nüüdsest ka parima mitte-türklasest tantsija virtuaalkarikas. Ukraina meessugu ei ole nii viisakas ja häbelik kui Türgi oma, nii et ilma oma kompanjonideta oleksime O.-ga kohati üsna hädas olnud.

Ansise kiire praktiline mõtlemine ja otsustav tegutsemine väljendus väga hästi õhtul, mil plaanisime delfiniaariumi etendust külastada. O. nägi üht tuttavat ja läks tollele tere ütlema. Nad tervitasid, siis jäi härra O. kätt hoidma, hoidis ja hoidis, hoidis ja hoidis, aga meil oli kiire-kiire. Tuli Ansis, kargas neile kõrvale, haaras O.-l ümbert ja tõmbas ta ära, raputas südamlikult härra ootamatult vabanenud kätt, ütles nägemist ja oligi O. ära toodud. See kõik käis mõne sekundiga ja oli nii koomiline, et isegi praegu tuleb seda vaatepilti meenutades naer peale.

Dima omakorda oli niivõrd hea inimene, et eile õhtul lennujaamas vormus O. sõnadena tõdemus: ta on piisav põhjus, et kõigile Krimmi konverentsidele minna. Eilegi tegeles Dima ainsana konverentsi paberimajandusega, mis tegelikult oli teiste inimeste töö. Otsustasime, et ilma temata me Partenitist ei lahku! Plaan oli selline, et seame end kabinetis sisse ja oleme kõigil jalus, kuni meist kõrini saab ja meid koos Dimaga minema saadetakse. Esialgu ei olnud edu märgata, nii et lõunasöögi ajal töötasime naljaga pooleks uute strateegiate kallal, näiteks näljastreik kabineti ukse taga (loomulikult peale korralikku lõunasööki). Õnneks hakkas siiski plaan nr 1 mõjuma, nii et varsti peale lõunat lasti ka Dima tulema.