Öötöö

Kiired ajad. Kiired-kiired ajad. Securefesti ettevalmistusist saadik on elu nagu karussell, mis aina ja aina hoogu kogub. Securefesti endaga võib üsna rahul olla. Eesti keele strateegia arendamise kommunikatsioonirühma koosolek ja esinemine keelenõukogule. Arvutilingvistika kevadkool ja seminaritöö kirjutamine. Kool. Külalised, koosolekud. Ühe bakalaureusetöö juures aitamine. Mingid projektid, dokumendid, retsensioonid, kokkuvõtted, korrektuurid. Ei suuda isegi enam meenuada, millal see kõik algas, tundub, et see on juba lõputult kaua kestnud. Sel nädalal ka väliskülalised.

Vähemalt tean ma kunagi siia vaadates, miks ma 2005. aasta kevadet ei mäleta. Ahjaa, midagi ma siski mäletan - olgu päev kuitahes hull, püüan ma siiski leida vähemalt 15 minutit, et aias midagi teha. Kuidagi märkamatult on sinna siginenud juba kaheksat sorti maitsetaimi, lilli ei jõua praegu loendadagi. Vähemalt need jäävad seda kevadet meenutama.

Tuleb ka see üles tähendada, et koju ma veel täna jõudnud polegi. Öö läks lennates sõbra bak.töö talgutel, nüüd kuulan hetke muusikat, et oleks jaksu kodu poole astuma hakata. Lubasin Marile eile, et see on nüüd tükiks ajaks viimane öö, mil emme ära on. Tõttan koju, et tema ärkamiseks kohal olla ja ta kaissu võtta, siis tuleb norrakatega linna peale minna. Millal ma magan? Ma ei teagi, see pole praegu tähtis. Küll ma jõuan magada. Väsimus on samuti pausi peale pandud. Aga üht vägevat tantsupidu oleks küll varsti vaja, enne kui mu vedru lõplikult maha käib.

Vähemalt on muusika. Take a little sun now, shine it all around!!

Loodan, et sõbrad mind lõplikult väljasurnuks ei kuuluta. Praegu on elu pausi peal, kuid juunist olen ma tagasi! Ja siis juba päriselt Tartus.