Kus on kodu koht?

Eelmine nädal möödus mitmesuguste tähtede all. Tähtede all kodunt lahkudes, et hommikul naasta (bak.töö talgud) ja tähti närides. Suure rügamise vahepeal olid ka omad helged hetked: rõõm kuueaastase kirjavahetuse järel viimaks silmast silma kohata Erikut, õidepuhkev õunapuu aias ja muidugi Varangu-sõit. See oli nagu omalaadne palverännak. Seletasin Erikule ja Ulfile, et loomulikult on Eestis palju kauneid kohti, kuhu turistina minna tasuks. Varangu aga on neist kõigist ainuke, mida ma tõesti tunnen - iga kivi, iga puud, iga allikat. Nad said aru. Võinuksin neid viia tavalisi turistimarsruute pidi, kõnelda kuuldud-loetud legende. Ent neis paigus pole mu südant sees.

Kui õhtul Tallinna poole sõitsime, laulis Mari Kodulaulu. Mõtlesin siis, kus on kodu koht? Lihtne on sellel, kes veedab kogu oma elu ühes paigas. Ta ei tunnetagi võib-olla eraldi kodutunnet, ta lihtsalt on seal. Kus on aga selle kodu, keda elu pidevalt ühest paigast teise vedanud? Tunnen päris kodu-tunnet ainult kahes paigas. Ühe neist, vanavanaisa talu, müüs selle viimasest valdajast sugulane metsaärikatele. Viimati oli maja katus sisse kukkumas, roosid lehmade poolt ära sõtkutud ja toad lagastatud. Enam ei ole julenud sinna minna, las jääda see koht minu mälestustes elama sellisena, nagu see vanavanaisa eluajal oli, täis õisi ja lillelõhna, hoolitsetust ja kodusust. Teine koht on Varangu. Seal on see kodu säilinud - olgugi et kunagine kodumaja seisab tühjana, inimesed on ära kolinud ja metsa kõvasti hävitatud, on seal hea haldjas Per Martin Tvengsberg, kelle jõupingutuste tulemusel on nii mõis kui muu ümbrus päästetud. Siiani pole mul veel õnnestunud temaga kohtuda, kuid ühel päeval ma teen seda, et talle aitäh öelda.

Ja muidugi on veel üks kodu - see esimene Päris Oma Kodu. Sellest saab aina rohkem ja rohkem kodu, kuigi mõnel ööl ärgates ikka veel vaevalt tihkan uskuda, et too imeline pesa nüüd suisa meie enda jagu on. Ja mu südant hakkab sinna aina rohkem ja rohkem jääma..