kannatamatu kannatanu

Õppused. Läbi. Ramp. Väsinud.

Viimased päevad on möödunud pakkimise tähe all. Lihtsalt hämmastav, kui palju asju iseenesest juurde tekib. Niipea kui enda arvates viimased asjad kasti sulged ja kindluse mõttes kinnigi teibid, kasvab kohe uus asjade virn asemele. Tartus tuleb kõik varjupaigad üles otsida. Nii palju on asju, mida ehk kellelgi teisel läheks rohkem vaja.

Tänane päev möödus päästerühma tähe all. Koolitasime uusi liikmeid esmaabi alal. Jälle leidis tõestust väide, et parim viis asi selgeks saada on seda kellelegi õpetada. Kannatanu keeramist on tulnud korduvalt õppida, kuid enamasti kipub see üsna kiiresti ka ununema. Täna tuli seda esimest korda õpetada ja usun, et nüüd on see elu lõpuni selge. Kõrvalt teisi juhendades näeb imehästi, mis vigu saab teha ja kuidas neid vältida. Pärastlõunal etendasime koos teise abiõpetajaga kannatanuid. Eriti toredad olid situatsiooniülesanded :) Lesisime, kaks enam-vähem kõige pisemat naisterahvast, ühel silm pooleldi väljas, lahtine reieluumurd ja veel midagi, teisel peahaav, käehaav ja suur jalahaav ja kuulasime, kuidas keegi meie päästjaist helistab kiirabisse ja räägib, et kaks ilmsete alkoholijoobe tunnustega isikut on siin omavahel kakelnud ja neil on need ja need ja need vigastused. Püüdsin omaette kujutleda, mismoodi see kaklus oleks pidanud välja nägema ja reetsin itsitamisega oma teadvuseta oleku. Vahepeal tekkis sürrealistlik tunne, et see kõik ongi päriselt. Lasin ennast teadvusekaotust imiteerides üleni lõdvaks, sulgesin silmad ja kuulasin ümbritsevat suminat. Keegi hoidis pead, keegi hoidis jalga, tehti mingeid sidemeid, "helistati kiirabisse", otsiti kanderaami, aga mul oli ükskõik. See kõik toimus justkui kuskil kaugel, teises maailmas, võib-olla isegi kellegi teisega. Sarnane tunne oli eelmisel aastal operatsioonilt tulles, valu veel eriti ei tundnud, mõistus oli narkoosist hämar, mingid inimesed sebisid ümberringi, keegi viis kuskile, keegi pani, tõi, võttis midagi, aga see kõik juhtus teises maailmas.

Pakkima.