Seitse kevadist hetke

Ja tuli korraks kevad..

1. Käisime isa ja Mariga Kassinurme mägesid vaatamas.
2. Kunagisest 4. klassi lõpus mulda pistetud peotäiest nartsissisibulatest hakkab Arakal nartsissivõsa tekkima.
3. Kui õhtul viimaks Tallinnasse jõudsime, kutsus Marge Tartusse peole. Mida teeks sarnases olukorras iga mõistlik inimene? Keelduks viisakalt, sööks rahulikult õhtust, õpiks natuke aega eksamiteks, kirjutaks uurimistööd edasi ja läheks magama, et hommikul värskelt tõusta ja Euroopa Noortesse minekuks valmistuda. Nüüd te siis teate, mida ma ei teinud.
4. Mõningase aja pärast vahetasin juba Tartus tsikliriideid peoriiete vastu.
5. Eilset viimatise, kolme aasta taguse Atlantise-külastusega võrreldes võib öelda, et muusikavalik on seal ajaga paranenud. Inimesed näevad ikka samasugused välja.
6. Tagasitee tõusva päikesega oli ilus. Tee oli pea-aegu tühi, kui mitte arvestada kõiksugu neljajalgseid. Korra läks põder üle tee, Gs võttis hoo maha ja pühkis agaralt kiivrit. Mõtlesin, et ta ei usu oma silmi ("Põder??!! Tõesti??!!") ja peatub, et toredat metsaelukat lähemalt kaeda. Peatumise põhjuseks selgus aga hoopis olemat nähtavus, kuna kiivrivisiir nii paksu putukakorraga kaetud oli, et niisamagi välja ei näinud, põdra takseerimisest rääkimata.
7. Päike tõusis. Kevad!