Südame õis

Paavst Franciscus ütles Wim Wendersi filmis väga ilusasti: 

"Kui te paluksite minult üht näidet lihtsast, igapäevasest ilust, millega saaksime aidata teistel olla paremad ja õnnelikumad, tuleb mulle pähe kaks asja: naeratus ja huumorimeel, võime naeratada. Naeratus on südame õis."

Emmal külas olnud naabrilaps uuris mõne päeva eest mu nägu pikalt ja küsis siis: "Kas sul valus ei ole? Ma mõtlen, niimoodi kogu aeg naeratada. Kuidas sa saad oma nägu kogu aeg nii hoida?" No mis ma oskan kosta?

Ja et siin täna sellised seosetud leiud juba on, siis tulevikuks tallele üks killuke Herodotoselt pärslaste kohta (Vikerkaar 1995/3, vanakreeka keelest tõlkinud Kaarina Krull). 

"Nad armastavad palju veini juua, kuid neil ei ole lubatud oksendada ega vett lasta kellegi teise juuresolekul. Neid kombeid niisiis järgitakse nõnda, kui nad aga purju jäävad, on neil tavaks arutada kõige tõsisemaid asju. Ja otsuse, mille nad heaks kiidavad, pakub majaperemees, kelle majas nad arutlevad, neile väljajärgmisel päeval, kui nad on juba kained, ning kui nad selle heaks kiidavad ka kainena, siis talitavad nad selle järgi, kui see aga neile ei meeldi, siis jätavad nad selle sinnapaika. Ja kui nad iganes kainena midagi otsustavad, peavad nad selle üle veel kord nõu, kui nad purjus on."