Meie osariigis kantakse algkooli e-tunde üle televisioonis. Põhjus on väga lihtne ja proosaline - väga paljudes peredes pole arvutit, internetti või isegi ühendust elektrivõrguga. (Kohaliku eneseirooniana ringleb karikatuur, kus isa astub tuppa suure õllekastiga ja ütleb: "Lapsed! Meil ei saa ikka teile koolitöödeks arvutit osta. Peame ootama, kuni see pagana valitsus meid hädast välja aitab." Ja teine: "Valitsus sunnib meid selle kuiva seadusega ainult salaalkoholi ostma, mis on loomulikult hulga kallim ja teeb meil elu raskeks, sest paljudel peredel ei jätku selle kõrvalt enam söögiks raha.")

Teleka leiab aga enam-vähem igalt poolt, isegi kui see käib elektrigeneraatori või autoaku pealt. Sattusime ühel hommikul puhtjuhuslikult seda programmi nägema ja täitsa tore oli: hästi interaktiivne, lühikesed ja põnevad klipid eri teemadel. Näiteks muusikaõpetuse all tutvustas üks klarnetimängija oma pilli, rääkis huvitavalt selle ajaloost ja mängis natuke; kehalise kasvatuse plokis näidati väga energilist ja silmnähtavalt heas vormis noort treenerit, kes mere taustal palja ülakeha väel HIITi tegi. Eriti tegi mul südame soojaks see, et räägiti palju ka Mehhiko indiaanikultuuridest, sh meie poolsaare maiade mütoloogiast, ning lasti animeeritult mitme Mehhiko põlisrahva muinasjutte - nende endi keeltes, hispaaniakeelsete subtiitritega. Vast kõige põnevam oli tutvuda aluksiga: üleannetu maia metsavaimuga. Maia mütoloogias on nad igikestvad loodusvaimud, kelle vajadusel saab teadjamehe või -naise abiga meelitada appi oma põldu kaitsma. Selleks võib tark aluksi valmis meisterdada (nagu meil krati või Peko) või tehakse hoopis põllule aluksi jaoks väike majake ja altar. Mõlemal juhul on vaja talle korralikult ohvriande viia, sest muidu muutub ta üleannetuks või jääb nõrgaks, suutmata põldu kaitsta. Mõnel pool palutakse metsa minnes aluksilt luba, et ta teekäijat ei eksitaks ega kohutaks. Välimuselt pidada ta meenutama lapse proportsioonidega indiaanivanakest ning ilmuma vahel õhtul lõkke juurde peole või lastega mängima. Tema kujusid on leitud ka maiade templitest. Ilmselt olen neid varemgi muuseumites ja maiade linnades näinud, kuid siis ei osanud neid selle looga seostada. 

------------------------

Kohalikud uudistetoimetused poetavad pea igapäevaselt pärleid. Näiteks "Leiti lagunemise tundemärkidega elutu mees". Päris õudne oleks olnud, kui ta oleks lagunenud ja elus... Laipu leitakse siin muidugi harjumuspäraselt palju; ma pole võrdlevat statistikat teinud, aga suures plaanis tundub, et mahanottimisse sureb siin vähemalt sama palju kui koroonasse. Ühel päeval oli tavapäraste kuritegude vahel ka pikantsem seik, nimelt avastas üks hobuseomanik enne kukke ja koitu, et keegi härrasmees on tema hobusele kosja tulnud. Õnneks polnud too tüüp veel tegudeni jõudnud, omanik sattus õigel ajal peale, sidus hobuse lahti, vennikese kinni ja andis ta võimudele üle. 

------------------------

Vähehaaval on märke sellest, et midagi üritatakse siiski keskkonna heaks ära teha. Meie osariiki jäävas Cancunis otsustati, et seal võib nüüd prügi mahaviskamise eest kohe pokri pista. Ühte invasioonide piirkonda lendas politsei kohale ja lõi platsi puhtaks. Meie küla kõige uuemas mangroovisoo invasioonis alustati ametlikult uurimist, fikseeriti olukord, tuvastati tunnistuste põhjal selle taga olev ärikas ning lubati ta eriolukorra lõppedes korralikult pihtide vahele võtta. Loodetavasti on temaatilistel uudistel pisut profülaktilist mõju... 

Siin on üks stiilinäide sellest, millised need invasionistide elamud siis välja näevad. See on kõige esimene suure invasiooni tagajärjel tekkinud ala, kuhu on tekkinud ametlikud tänavad, mingisugune elektri ja vee taristu ning kus paljud krundid on nüüdseks tagantjärele ära legaliseeritud.

Nende uudismaalaste juures hämmastab mind eriti see, et enamik neid krunte tehakse võimalikult tühjaks ja viljatuks - võiks ju ometi arvata, et kui elatisega kehvasti on, näeks esimese asjana vaeva korraliku aia ja peenramaa tegemisega, aga ei... Kõik elav soolatatakse ja kuivatatakse ära, tõmmatakse mullale võimalusel kruus peale või tambitakse see lihtsalt kinni. See tundub üsna jabur. Kuigi musta mulla kiht on siin üsna õhuke, võib-olla 10 cm järel tuleb juba koralliliiv vastu, annaks ikkagi ära kasutada vihmahooaega, läbi aasta kestvat troopilist soojust, suurt õhuniiskust ja randa kogunevat vetikalasu - rikkalik tasuta väetis, aja ainult kotti ja vii koju. Ja meil ei ole siin ju ometi suurlinn ja viiendat põlve linlased, kelle puhul võiks vabanduseks olla see, et nad lihtsalt ei tea, kuidas seeme mulda pista. Kui päriselt siin elaks, tõmbaks vist käima mingi toidu kasvatamise programmi, aga praegu niimoodi ajutise külalise ja eriolukorra ajal pole suurt midagi teha. Ainuke kodanikuaktiivsuse väljund, mille siin endale leidsin, on merikilpkonnade aitamine - löön tagasilennuni kaasa kohalikus merikilpkonnade kaitse pundis. Esimesed kilpkonnad on juba hakanud rannale munema ning nende munemiskohad on vaja ruttu puhtaks teha. Lisaks käiakse munemiskohtades öösel patrullimas, et kohalikud "gurmaanid" kilpkonni õnneks ei võetaks - mõned juhtumid on juba olnud ja nende tagajärgi on ülimalt kurb näha.