kannatlikkuse õppetunnid

Tõnu Lehtsaar kirjutas ilusti, et see kriisiaeg on hea võimalus kannatlikkuse õppimiseks.

"Kannatlikkus on nii iseloomujoon kui ka õpitav käitumisviis. Käitumisteraapia üks põhimõtteid on, et me saame suunata hingeseisundeid ja isiksusejooni käitumise korrigeerimise kaudu. See tähendab, et meie tegevus kujundab meid. Kriisiolukord sunnib meid kannatlikult käituma ja me muutume kannatlikumaks."
ja
"Minu arust on see erakordselt ilus, et ebatäiuslik inimene tohib kriisi ajal õppida midagi täiuslikku. Nagu igas aines, on ka kannatlikkuse õppetunnis paremini ja kehvemini edasijõudjaid. Oluline on, et meil kõigil on võimalus."

Tänasel kaunil pühapäevahommikul avanes uus võimalus selle õppetunniga jätkata, nimelt tuli Turkish Airlines'ilt kiri, et meie lennud on tühistatud ja palutakse helistada klienditeenindusse. Tänaseks olen juba loobunud kokku lugemast, kui palju neid tühistamisi ja muudatusi kokku on olnud. Võtsin alistunult jälle telefoni ja helistasin - õnneks on neil ka Mehhikos kohalik kõnekeskus, pääsesin vähemalt Türki helistamisest. Asume iseenesest üsna kohaliku mobiilimasti läheduses, kuid sellest pole palju abi - nagu varasemad kõned Iberia kõnekeskusega, nägi ka see kõne suuremas osas välja selline, et lippasin tagajärjetult mööda maja ja tänavat, püüdes kuskilt paremat levi leida, ja karjusime klienditeenindajaga vastastikku: "Hola! Hola! Me escucha?". Lõpuks õnnestus selle karjumise peale siiski piletid ümber vahetada 4. juuniks, kuigi pärast seda nägin Eesti uudistest, et Türgi lennud on 7. juunini keelatud (ja meie praegune pilet on üle Istanbuli) - ega muud kui loodame lihtsalt parimat. Türgil tundub asi juba üsna kontrolli all olevat.

Päevad mööduvad siin endiselt ühetaoliselt. Uue meelelahutusena on lisandunud vihmaperioodile omased elektrikatkestused - kuigi siin on vihmaperiood igal aastal kevadest sügiseni, on süsteemid ilmselt ehitatud ülejäänud aasta kuiva perioodi silmas pidades ja kõik on harjunud, et vihma ajal lähebki elekter ära - voodi kõrval ja WC-s on lihtsalt küünal ja tikud. Traditsioon ... 

Katsume end tegevuses hoida asjadega, mida saab teha ilma internetita: mul on õnneks Kindle kaasas ja selles veel hulga raamatuid, Emmale oleme kohalikust paberipoest saanud paberit ja muid meisterdamisvahendeid, jätkame loodusvaatlusi, kolm korda nädalas käime ühe sakslannast joogaõpetaja juures kodus joogatunnis ning harin end e-raamatute abil permakultuuri alal. Loodusvaatluste käigus oleme avastanud üht-teist uut ja põnevat:

- Ühel pärastlõunal ilmus meie aiapoolse välisukse taha väike erakvähk, umbes selline:

Me oleme siiamaani hämmastuses, kuidas ta aeda pääses, sest aed on igast küljest kõrge müüriga piiratud ja minu teada pole erakvähid just suuremat sorti ronimisspetsialistid. Ühe võimalusena oleme kaalunud, et ta kukkus mõnel röövlinnul noka vahelt maha, kuigi see tundub ka kahtlane - nii erakvähk ise kui ka tema hoolikalt selga mahutatud teokarp olid kenasti terved. Viisime ta mere äärde, kuid hiljem oleme tema sugulasi märganud mangroovisoo meiepoolses otsas, nii et äkki elavad nad hoopis mangroovisoos.

- Ühel õhtul tavalisest pisut hiljem mere äärest tulles avastasime, et enne päikeseloojangut kihab mangroovisoo serv sinikrabidest:

Nüüd oskame neid juba teadlikult otsida ja paistab, et iga väiksemgi mangroovisoost paistev auguke on koduks mõnele värvikirevale krabile. Siniseid oleme kõige rohkem näinud, aga nende kõrval on ka punased, oranžid, kollased, valged, hallid... Mul on kahtlane tunne, et olen sinikrabi siinsetes mereannirestoranides korduvalt söönud (ja see oli väga maitsev), ent nüüd pärast nende sümpaatsete taimetoitlastega lähema tutvuse tegemist kuidagi ei kutsu enam. Eestis on muidugi nende söömisest ka äärmiselt lihtne hoiduda :)

- Varahommikutel ja pärast vihma oleme kohanud põneva "kiivriga" pruuni basiliski:

- Üks meie lemmiklindudest, keda õnnestub siin üsna tihti näha, on rohenäär. Ta ongi täpselt nii ilus kui pildilt paistab - või ilusamgi veel, eriti lennates, kui ta värvikirev saba on lehvikuna avatud.

- Vihma ajal ja öösiti näeb kõikvõimalikke reptiile: siin paistab olevat tublisti mao- ja konnaliike (sisalikest ja iguaanidest rääkimata). Elus madusid pole me küll peale aeda külastanud rohelise nastiku näinud, kuid alatasa leiame neid, kes on auto alla jäänud või hoopis vihma ajal uppunud - kui siin kallama hakkab, jääb kogu maapind mõneks ajaks vee alla, ja putukaid-loomakesi, kes õigel ajal veest välja ei saa, tabab looduslik valik. 

Loodusvaatluste varjupool on see, et kuhu ka ei vaataks, on kõik inimeste käiguteele jäävad kohad prügiga lagastatud. Rannas koristatakse ainult seda osa, kus turistid käivad. Siin on mitu kohalikku punti, kes on palju aastaid üritanud lagastamise vastu võidelda - korraldanud koristuspäevakuid, kogunud raha prügikastide ostmiseks, üritanud kaasata kohalikku omavalitsust, koole, taksojuhtide ühingut... Nende kogemus on nii masendav, et suurem osa eestvedajatest on praeguseks lihtsalt alla andnud. Nad on üritanud enam-vähem kogu repertuaari kogukonna kaasamiseks, aga kogukonda lihtsalt ei huvita. Koristama ilmusid alati need, kes ise prügi maha ei loobi (turistid, siin elavad väljamaalased, üliõpilased Mexico Cityst jne); tasuta töötubades osalesid needsamad inimesed; kohalik omavalitsus ja sadam katsuvad vastutust vastastikku teineteise kaela lükata või küsivad lihtsalt sirge näoga koostöö eest raha. Kõige kurvem on see, et siin ei saa prügimajandust kuidagi ajada puuduva infra kaela - prügiveok käib prügikaste tühjendamas tihemini kui meil Haapsalus ja kohalike aktivistide kogutud rahaga on igal majal tasuta prügikast. Ehk - ainuke vaev oleks oma pudelit või topsi või krõpsupakki lihtsalt prügikastini kaasas kanda. Kogukonna eripärasid arvestades oleks kõige toimivam lahendus see, kui prügi eest saaks raha, aga selle teostamine nõuab tiba rohkem ettevõtlikkust, projektijuhtimist ja asjaajamist kui siin keegi ette võtta viitsiks. Niisiis hoitakse oma kodu välisukseni korras, ent üle lävepaku algab piltlikult öeldes avalik prügila...

Siin võib olla mitmesuguseid põhjuseid. Üks on see, et aastatuhandeid oli kogu majapidamistes tekkinud prügi orgaaniline, s.t kõik tuli loodusest ja selle loodusesse tagasi viimine/viskamine oli loogiline. Kui omal ajal selgitasin "Teeme ära" algatust ja maailmakoristust nahuast sõbrannale, rääkis ta oma kogukonnast - eraldatud indiaanikülast kõrgel mägedes. Tema ema, nagu ka kõik teised, kaevab maisipõllule augud ja matab oma prügi sinna maha - sest nii on alati tehtud. Kunagi oleks seda võinud vist nimetada ringmajanduseks, kus maalt võetu anti maale tagasi, ent nüüd on lugu teine: põld annab aina vähem saaki ja seda harides ilmuvad pidevalt välja plastpudelid, vanad saapad jms. Traditsioon on aga traditsioon ja kuna esivanematelt õpitu on ainuke aktiivne teadmiste allikas (sest kooliharidusega on nagu on), polegi nagu kuskilt uues olukorras uusi lahendusi võtta. Prügimajandus ja muud munitsipaalteenused enamasti selliste kogukondadeni ei ulatu ja nii nad ei oska oma prügiga midagi muud teha kui seda, mida on alati tehtud.

Siis miski, mille karantiiniperiood siin eriti teravalt esile tõi, on asi, mida kirjeldab hästi ingliskeelne sõna "entitlement" - "the belief that one is inherently deserving of privileges or special treatment." Kui siin karantiini tõttu elu seisma jäi, hakkasid omavalitsused peredele toidupakke jagama. Jäi mulje, et see oli siin kõik see aeg üks peamisi jututeemasid: millal tuleb, miks pole veel tulnud, miks kuskil X osariigis oli pakk suurem. Kahtlemata on siin tõesti ka neid, kes seda abi tõeliselt vajasid (enamasti üksikud vanainimesed), kuid suurema osa puhul pole nii kindel.. Kui on küllalt raha, et perele kastide kaupa õlut ja krõpse osta, nagu ranna ääres pidevalt näha oli, vast ikka kraabib siis midagi riisi ja ubade jaoks kokku. Kõige häälekamalt nõudsid oma toidupakke invasioonide piirkonna asukad. Siinsetel väljamaalastest aktivistidel oli vaestest peredest kahju, kamba peale klapiti raha kokku, et jagada toidupakke lisaks omavalitsuse antavatele. Tulemus? Üks tuttav, kes osa oma tööga teenitud sääste selle peale pani, et vaestele kannatajatele toidupakke teha, käis neid ise kohale viimas - inimestele, kes olid end abivajajatena kirja pannud. Ta ütles, et neist 40 perest, kellele nad said oma rahast toitu osta, vajas vaid mõni üksik seda päriselt - jättes samal ajal oma ahnuses ilma teisi, kellele see oleks ehk tõeliseks abiks olnud. Viimane piisk oli see, kui üks pani saadud toidupaki 200 peeso eest müüki. Siin elavad väljamaalased, kes kõik kõvasti tööd rügavad, mõtlevad kogu aeg välja viise kohalike aitamiseks, kohalikud võtavad kõik selle hea meelega vastu ja küsivad juurdegi, ent muul ajal suhtuvad väljamaalastesse põlgliku üleolekuga. See oli nüüd muidugi tiba üldistatud ja on ka teistsuguse mõtteviisiga rahvast, ent valdav suundumus on just selline... 

Siin on huvitav, kuidas ühe kultuuri sees on omad kihistused - mõneks päevaks siia sattuv turist näeb Mehhiko ülevoolavat külalislahkust, kus kõik naeratavad, suhtlevad väga sõbralikult ja viisakalt, räägivad palju ja valavad kokteilile ehk maja poolt veel sõrmkübaratäie lisaks. Ja - see pole võlts, see ongi päris. See on nende olemuse osa. Nii suhtlevad nad suures osas ka omavahel, see pole "külaliste nägu". Siin ei pea kuskil kallis internaatkoolis õppima, et häid kombeid ja viisakust omandada, siin on nad sellega ümbritsetud lapsest saadik - eks jälle eranditega, aga normaalne mehhiklane suhtleb väga viisakalt, tähelepanelikult ja sõbralikult.

Pikemalt siin olles hakkab märkama teisi asju: kui sa ei ole enam turist, vaid elad siin, siis oled sa äkitselt võõras. Sulle öeldakse tänaval ikka tere ja mõne inimesega saab vahel natuke pikemalt rääkida, ent - sa oled võõras, sissetungija. Sa oled üks "neist teistest". Ja sa võid siin elada 10 aastat, lüüa kogukonnas kõigi aitamisel käed külge, ent jääda ikkagi võõraks - ja kummalisel kombel palju rohkem võõraks kui võib-olla mõni paari aasta eest Guatemalast siia tulnud tüüp, kes on koos teistega endale põletatud džunglis maalapi hõivanud. Ja ka see on päris. Jälle, sarnased asjad toimuvad üle kogu maailma, meie külake pole siin mingi erakordne näide, ent siin on seda praegu huvitav kõrvaltvaatajana lähedalt jälgida. Kohalikud väljamaalased muide on igati eesrindlikud, rääkides korralikku hispaania keelt ja tehes seda isegi omavahel - armas on näha ja kuulda, kuidas tänaval jutlevad ameeriklane, kanadalane ja itaallane omavahel hispaania keeles :)

Niipalju siis tänaseks.