Aeg on jälle nii kiirelt lennanud, oleme palava Vaikse ookeani äärest tagasi jääsulbise Läänemere ääres ning jõudnud nii mõndagi teha. Alustuseks saime korraliku kodumaise gripi. Sellest hoolimata tuli ka siin-seal asjatada, nii et toppisin aga käekoti pabertaskurätikuid ja gripirohtusid täis ning käisin Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni saalikoolitusel, Virtsu koolis Mehhikost rääkimas ning Tallinnas naisinvestorite koolitusel. Tõlkimine niikuinii ...

Need kaks järjestikust naistekoolitust panid natuke sügavamalt mõtlema soorollidest tulenevate piirangute üle. Eriti esimene - hommikuses plokis oli harjutus, kus pidime mõtlema mõningate alateadvusse süübinud uskumuste üle, mis oleme kodust kaasa saanud. Tagasisideringis käis mikrofon mööda saali ringi ja täitsa jube, mismoodi isegi minuvanuseid ja nooremaid naisi on kasvatatud! Kellele rääkis ema kogu aeg, et naise asi polegi raha teenida, vaid kodu korras hoida ja lapsi kasvatada (ja et keskharidusest naisele piisab, pole vaja ülikoolis luhvtitada), kellele jälle, et naine peab olema järeleandlik ja ei tohi vaielda või sõna võtta jne. Pluss erinevad ootused poistele ja tüdrukutele: "kolm on koolipoisi hinne" ehk kui poeg tuleb koolist neljaga, siis saab ta kiita, aga kui tütar tuleb neljaga, siis saab sõimata. Selle põhjal on hiljem tööl nii, et mehed käivad iga väiksematki saavutust bossile ja kõigile teistele kiitmas, samas kui naised teevad vaikselt oma nurgas suurepärast tööd ega kõssa kellelegi, kuna see on nende puhul justkui vaikimisi eeldatav. Kui siis ühel hetkel on aeg võimalikke palgatõuse vaadata, tulevad ülemusele kohe meelde mehe saavutused, samas kui naise omad ei tule ette, kuna neist pole nagu eraldi juttu olnud. Siis see kasvatusliku järeleandlikkuse osa - mehed julgevad tavaliselt suuremat palka küsida ja vajadusel ka numbrite üle vaielda, kuna naised väga sageli juba alguses küsivad väiksemat summat ning hiljem ei ole neist läbirääkijat või kauplejat. Mul juhtusid just sama aja peale jääma läbirääkimised ühe uue kliendiga ja kui muidu oleksin ilmselt küsinudki kas tavalist turuhinda või sellest natuke vähem, siis nüüd saime kokkuleppele märkimisväärselt suuremas summas :)

Facebooki naisinvestorite klubi on märkimisväärselt kasvanud, kui ma eelmisel aastal liitusin, siis oli vast 40 liiget, nüüd jõudsime juba üle 1000 piiri. Sellest on päris palju kasu olnud, tänu infole ja lugemis- ning lingisoovitustele, mis seal liiguvad. Isegi aktsiate teema, mis esialgu liiga segase ja kahtlasena tundus, hakkab nüüd juba selgemaks saama. Laenutasin üleeile Saario börsiõpiku ja loen seda praegu sama innukalt kui tavaliselt uusi Pratchetteid. Mõelda vaid, see on huvitav raamat! Vähemalt nüüdseks, kui ma sõnadest aru saan ega pea iga lause juures Wikipediat avama. (Koos börsiõpikuga laenutasin küll ka Farid Ud-Din Attari "Lindude keele", sufistlikud lood Kalle Kasemaa tõlkes, nii et asjad on tasakaalus.) Sel aastal kavatsen esimese aktsiaostu teha. Urmo Vallneri finantsjuhtimise koolitusest saadik kahtlustan, et praegust pensionisammaste süsteemi peaks vaatlema pigem kui pensionipõlve taskuraha, nii et tuleviku kindlustamiseks tuleb ikkagi praegu omal käel vaeva näha. Pluss see, et kui ükskord oma aeg otsa saab, võiks investeeringud jääda lastele intressi teenima.