Üks sõbranna küsis, kas siin kreeklastega nalja ka saanud on.

Kahjuks piirdub mu vaateväli praegu ainult hotellitoa ja vahepeal haiglaga, nii et kreeklasi näen enamasti ainult rõdult alla vaadates Ja haiglast saaks ainult musta huumorit. Üks asi siiski on, mis praegu meelde tuli: oli üks taksojuht haiglast koju sõites. Esiteks istus roolis selline mõnus vanamammi, igavesti jutukas, kuigi inglise keeles oskas ainult umbes kolme sõna. Kui mu pilk kohustuslikule taksojuhi loale langes, ilutses seal hoopis habemiku noormehe pilt - perevärk, poja asemel sõitis taksot pensionieas ema. Ja rooli keeras ta vägevalt. Spidomeetrit polnud näha, sest selle ette oli tal armatuurile kleebitud suur ikoon. Enne suuremale ristmikule väljasõitu aga ei vaadanud ta mitte kõrvalt tulevaid autosid, vaid pani silmad kinni ja lõi kolm korda risti ette. Päriselt!

Terviseuudistest nii palju, et kips võeti ära ja nüüd algas füsioteraapia. Seda ainult tänu sellele, et kurtsin oma teadmatust ja segadust kipsiarstile, kes oli siiani ainuke arst, kes tundus vähegi hoolivat. Ta küll inglise keelt ei oska, kuid füsioteraapia on otsapidi kreeka sõna, nii et põhimõttest sai ta aru. Ta näitas mulle kättega, et oodaku, ja läks peaortopeedi juurde, kuhu mind varsti järele kutsuti. Küsisin, mis nüüd edasi saab, mida jalaga teha võib jne. Iga arst ütles ise asja - üks ütles, et võin juba jalale kogu raskusega toetuda, teine, et alles aprillis, kolmas, et 10 kg raskusega, neljas, et poole kehakaaluga... Siis kästi mul jalga näidata. Peaortopeed liigutas seda nii, et mul lõi valust silme ees sädemeid, ja käskis siis mul endal jalalaba liigutada - see liikus suure pingutuse ja valuga paar millimeetrit. Küsisin uuesti üle, kas ja kui palju siis raskust tohib jalale kanda, ikka ei saanud ühtegi sisukat vastust. Kipsiarst aga istus seal edasi ega lasknud neil mind niisama ära saata, nii et peaortopeed helistas viimaks füsioteraapia osakonda ja leppis mulle esmaspäevaks sinna kohtumise kokku.

Esmaspäeval läksin füsioteraapiasse juba üpris madalate ootustega, äärepealt oleks lausa minemata jätnud, kuna iga kord on see haiglas käimine üks häda ja viletsus - 4-5 tundi ootamist ja passimist, et viimaks 5 minutit mõnda arsti näha, kes ei viitsi isegi otsa vaadata. Füsioteraapia osakond oli aga hommikul päris tühi, mitte ühtegi patsienti ja mõned üksikud töötajad. Mind võttiski vastu osakonnajuhataja, vana hallipäine arst. Temast oli tõesti abi, tal oli kannatust ja viitsimist mu miljonile küsimusele vastata ning jalaga rahulikult ja inimlikult tegelda. Sain hästi täpsed harjutused ja selgitused (et just õigeid kohti ja õige nurga all mõjutada), õppisin karkudega palju mugavamalt kõndima, sain loa kõndides osa raskust juba pöiale kanda ning hulga julgust tagasi. Tänu talle läks paistetus praktiliselt üha päevaga kaks korda väiksemaks ja jalg liigub kordades rohkem kui enne!