Ilma pealt siin kokku ei hoita! 15 tundi kestvat äikest ja rändava järve tüüpi vihmasadu oleme juba näinud, nüüd siis saime ka korralikust saaretuulest maigu suhu. (pea-aegu sõna otseses mõttes, kui mere lähedal kõndides tuul liiva ja lainepritsmeid näkku peksis)
Tuul hakkas juba üleeile õhtul tõusma ja lõõtsutas öö otsa nii, et paksudest kardinatest hoolimata oli toas tuuletõmbus. Hommikul ei tulnud tuulele vaibumine mõttessegi, nii et kui jalutama läksime, paistis meri juba kaugelt üleni valgevahune ja lähemale jõudes oli see nagu sinivalge koogel-moogel. Kuigi rannapromenaad on veepiirist suhteliselt kaugel, peksis tuul pidevalt vett ja liiva silma (leidsin pärast juustest kapuutsist hoolimata nii palju liiva, nagu oleksin terve päeva rannas peaga liivalosse kokku lükanud). Tuulehood läksid nii kõvaks, et pidime lapsevankrit kahekesi kinni hoidma, et tuul seda minema ei viiks. Kõndimine oli ka selline, et kookus ja väga jõuliste sammudega, et üldse edasi saaks. Tänavad olid täis mahalangenud silte, puudelt pudenenud apelsine ja kõike muud, mis tuul käigu pealt kaasa haaranud oli. Omavahel rääkimiseks pidi üle tuulemüha möirgama. Kui viimaks FinnCafesse jõudsime, õnnelikud, et hing sees ja jalad maas, märkis ettekandja muretult: "Täna on tuulisevõitu." Küsisime, kas see on siin tavaline, ja ta ütles, et jah - ja et suviste tuultega võrreldes pole see veel midagi. !!!