Meil on uudiseid, aga need ei ole veel avaldamisküpsed (ja peenike pere see veel ei ole). :)

Esimene Mehhiko-sünnipäev (s.t esimene kord, kui sel ajal siin olen) möödus mõnusalt. Terve päeva käisid sõbrad-tuttavad, kui ühed läksid, tulid teised. Nii tekkis huvitava seltskonnakooslusega momente ja taaskohtumisi. Näiteks Odila nägi üle aastate oma maja arhitekti, või siis hiljem oli esindatud maa- ja linna-Mehhiko. Ühelt poolt pere, kellelt me oma maasikad ostame (ja võib-olla varsti midagi veel), kes oma elu alustasid vineerist kokkuklopsitud kuudis, hiljem "märgadena" (mojados - nii kutsutakse illegaalidena USAsse läinud mehhiklasi) üle piiri USAs tööle asusid ja seal kogutud rahaga tagasi tulid ning maasikakasvatusega end üles töötasid. Ja siis JMi parim sõber Rodrigo oma ema ja naisega - Rodrigo ema alustas samuti noorena nullist, aga tal oli hariduse eelis - prantsuse keele tudengina sõitis Euroopasse - ja kuna raha polnud, läks laevaga, makstes sõidu eest laeval töötamisega. Rodrigo ema töötas end tänu haridusele ja pealehakkamisele akadeemilises vallas üles, hulk aastaid oli ta Mehhiko suurima ja tähtsaima ülikooli prantsuse filoloogia osakonnas ja nüüd on üldse kogu võõrkeelte instituudi eesotsas. Maasikakasvatajate osas kahtlustab JM, et nad ei oska lugeda ja kirjutada - me pole muidugi otse küsida söandanud. Ja kogu pere, Rodrigo ema, ta ise ja ta naine, on elupõlised pealinlased. Niisiis kuulsin dialoogi, kus nad päris siiralt esitasid küsimusi nagu kuidas maasikas kasvab, millised õied sel on ja kuidas aru saada, millal maasikad valmis saavad ja kuidas maasikasaaki koristatakse - kas selleks on spetsiaalsed masinad. Eloisa ja ta abikaasa seletasid kannatlikult ja ütlesid uhkusega, et ma olen ka nende põllul oma käega maasikaid noppinud. Eestis oleks selline dialoog kujuteldamatu (vähemalt loodan), aga siin paistab täitsa normaalne olevat. Keegi ei usu, et ma oskan lehma lüpsta ja peenraid rohida, sest blondid ja heleda nahaga inimesed siin ei tohiks olla lehma näinud lähemalt kui teleriekraanilt.
Aga muidu oli kõik väga tore. Kui viimased külalised lahkusid, panime kõik roosid lauale, jätsime ainult küünlad põlema ja olime natuke aega lihtsalt rahus ja vaikuses.