Ootamatult pikaks veninud rannapuhkus tegi tööplaanile koledasti liiga, nii et pühapäeva ööni maadlesin tähtaegadega, esmaspäeval puhkasin veidike ja nüüd läheb samas tempos edasi. Kui alguses muretsesin, kas tõlkijana tööd ikka piisavalt olema saab, siis nüüd on pigem mure puhkepäevade tekitamisega :) Projektid on aga kogu aeg uudsed ja põnevad, vahel lausa üllatavad, nii et teen rõõmuga.

"Malinalco loodusuudiste" rubriigis on kõigepealt selline uudis, et Opossumionu on pärast õnnetust tervise korda saanud ning jalutab pimeduse saabudes jälle kloostriaia müüri mööda oma asju ajama. Natuke kõhnemaks on jäänud, aga muidu paistis kõik korras olevat :)
Ebameeldiva külalisena jalutas ühel õhtul köögis hiiiigelsuur prussakas. Ta oli nii suur ja jäle, et mu klassikaline (nagu koomiksites) "IIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIK!" kostis vist naabertänavani ära. Eesti prussakad on selle kõrval väiksed armsad putukakesed! Kahjuks on siinne aastaringne soe ja mõnus kliima soodus mitte ainult maasikatele ja avokaadodele.. Prussakad elavad vabalt õues ja igal pool ning jalutavad majja, kuidas tahavad. Kohalikust loomapoest aga sain hea pasta, mis kirjade järgi on mittetoksiline ja millega tuleb kraanikausside, pliitide jm kohtade ümber vöö teha ja see paistab töötavat nagu ime, ükski vunts pole enam julgenud näole anda.
Lindudel on siin kevad, kui enne oli öösiti vaikus, siis nüüd käib linnulaul öö läbi ja kõik katsuvad endale paarilist leida. Eile olid akna taga müüril kolm punakõhtu - kaks isast, üks emane. Emane vaatas igale poole mujale, sellal kui mõlemad isased uhkelt kõhtu ja rinda punnitasid ja vaheldumisi tsäksusid. Emane lendas lõpuks lihtsalt minema ja jättis mehed lolli näoga järele vahtima.
Uued puud on õitsema minemas, sellised, mis tükk aega raagus olid. Kavatseme järgmisel nädalavahetusel pildistama minna, siis saab värskeid vaateid :)
Kõige ilusamad on praegu jacarandad [hakaranda] - eesti keeles bignoonialased. Neid kasvab siin igal pool ja nad näevad välja sellised (pildid varastasin internetist, sest fotokas on praegu JMiga ülikoolis):

Üks kasvab kloostriaias kohe tänava ääres, nii et hommikuti turule minnes kõnnin selle alt läbi - juba kaugelt on kuulda õrna suminat ja tunda meelõhna, ja sini-helelillad õied langevad kõnniteele.
Rõdu all õitsevad juba mandariinid ja nende üllatavalt magus lõhn tervitab meid igal hommikul hommikukohvi ajal, kui elutoa rõdu poole lahti teeme.
Alejo Nikodemus (kreekapärase perekonnanime ja näojoontega - aga oma lugu pole ta veel jutustanud), kelle juurest oma tomatid toome, segas mulle kokku vägeva kompostitud mulla, nii et selle turgutuse peale on mu väike ürdiaed võimsalt kosuma hakanud. Eriti on üllatanud rosmariin, mis värskelt hoopis teisiti maitseb kui Eestis poe-potitaimena või kuivatatud ürdina! Seda esimesi kordi Eestis maitseainena kasutades lugesin, et peaks olema nihuke okaspuu-maitse, aga palju seda pakist ka ei raputanud, polnud okaspuust ei lõhna ega midagi. Nüüd on juba oksakesi lõigates kange (ja tõesti okaspuuline) aroom üle pea ning söögitegemisel peab ettevaatlik olema, et üle ei doseeriks, muidu tulevadki kuusemaitselised toidud :)
Ja tulge meile külla. Kõik see ilu siin lausa nõuab, et teda jagataks :)

Täiendus: just siis, kui kõik selle valmis kirjutatud sain, ilmusid siia elutoa rõdule jälle punakõhud, emane keksib ees, isane keksib tal sabas ja tsäksub, ja niimoodi muudkui mööduvad, kord ühele poole, siis teisele poole :) Ja rõduäärisel istub samal ajal uhke isavarblane ja säutsub kõige selle peale nagu spordikommentaator matši kommenteerides :)))) Praegu on koledasti kahju, et fotokas kodus pole!