Viimastel nädalatel ja kohe eriti käesoleval on mul nii, et "Kuidas läheb?" - "Töötan." või "Kuidas läinud on?" - "Töötasin." või "Mis plaan on?" - "Töötada."

Põhimõtteliselt sain ise ka eile kell kolm (öösel. et kell 8 hommikul tõusta. jälle.) magama minnes aru, et vist peaks veidi vähem töid ette võtma. Nädalavahetusel tuleb aga sundpuhkus, Carla ja Feri suur glamuuripulm ookeani ääres. Selle ettevalmistamine on neil oma aasta võtnud ja viimased kuus kuud pea-aegu täiskohaga tööna. Ainuüksi Carla tüdrukuteõhtuid toimus vist oma viis tükki, võib-olla rohkemgi; pulmakleidi hinnaklassi olen siin kunagi varem korra maininud (selle eest saaks heas korras kasutatud mootorratta osta), soenguid ja meike prooviti kümneid.. Kujutan ette, et pärast pulma toimumist võib neil elu päris igavaks minna, vähemalt praeguse tralliga võrreldes. Ja vast nad jäävad siis terveks eluks kokku ka, lahkuminek oleks sellise pulma järel küll tõeline raiskamine :) 

Muid uudiseid pole, kui välja arvatud "Malinalco loomauudised":

Kõigepealt Opossumionu ohtlik elu.

Ühel ööl kostis väljast kolinat ja seejärel sellist häält, nagu toksiks keegi vastu metalli. Mõtlesime, et naaber teeb kell 1 öösel teadmata asjaoludel hädaremonti, ja magasime edasi. Järgmisel päeval aga tuli välja, et naaber mõtles omakorda sama meie kohta, millest kerkis murettekitav küsimus: kes sellisel juhul meie maja taga kolistas? 

Maja taha vaatama minnes tuli välja, et seal oli Opossumionu metallredeli all kinni! Ta armastas õhtuti ja öösiti ikka meie akna taga müüril jalutamas käia, ühele poole ja teisele poole. Ja paistis, et see kord oli tal asja kah olnud: meie aias kasvavad toredad mandariinid ja ega see Opossumionulgi kahe silma vahele jäänud. Niisiis oli ta avastanud, et müüri najal seisab üks väga kasulik redel, ja seda allaronimiseks kasutanud (opossum on üsna suur elukas, 3-4 roti suurune), et üks mõnus mandariin varastada. Redel kukkus aga ümber ja seda nii õnnetult, et Opossumionu jäi selle alla kaelapidi kinni. See hääl, mida me öösel kuulsime, oli tema katsed end vabastada ja sellest tulenev redeli kolksumine vastu betooni! Ja visa hing on loomakesel, pärastlõunal oli ta ikka veel elus!

Tõstsime kohe redel üles ja panime ta kasti, et ta kuskile loodusesse taastuma viia. Kui aga keegi tähele ei pannud, ronis Opossumionu kastist välja ja tuigerdas oma teed. 

Siis avastame pea iga nädal oma kodust mõne järjekordse ämblikuliigi esindaja. Üks hall suur karvane oli mitu hommikut järjest kraanikausis, aitasime ta välja, järgmisel hommikul jälle, seni kuni ta viimaks majast kaugemale viisime.

Üleeile pani JM ülikooliminekuks riideid valmis, kui äkki hirmsasti röögatas ja õhku kargas. Nimelt jalutas ühest sokipaarist välja suuuur väga heledat pastellrohelist tooni ämblik, kes samuti paistis kohkunud olevat. Mul on juba internetist järele vaadatud, milline must leskämblik välja näeb - sest siin neid leidub -, ja must lesk see kindlasti ei olnud, aga samas ei tea ju, loomariigis on albiinosid ja värke ka, ja keha instinkt suure kasvase paljujalgse asja lähenemisel on kisada ja ära joosta.

JM aitas ta välja - meil on juba statsionaarne "ämblikupüüdmiskomplekt", suur jogurtipurk ja paberileht.

Vaesel ämblikul oli aga halb õnn. Nimelt pühkisin pärastlõunal rõdult öise tormiga langenud lehed kokku ja tõin tuppa orgaanilise prügi kasti. Ja seal ronis lehtede vahelt välja seesama õnnetu suur ämblik, kes oli nüüd veel mitu korda kohkunum. Mina ka. Ta peitis end kärmelt kuskile ära. Aga tuli välja, et on tark loom: kui õhtul autost asju tuues välisukse avasime, silkas seesama loomake kibekiirelt ukse vahelt välja ja kadus oma teed. Paistis, et ta oli kuidagi välisukse asukoha ja funktsiooni ära jaganud ja ootas selle taga, millal see lahti tehakse.

Teisel õhtul jalutas wc-s elukas, keda alguses mõõtude järgi ämblikuks pidasime, lähedalt vaadates ja eriti lõugu nähes osutus see aga hiiglasuureks sipelgaks. Juhatasime ta jälle õue ja loodame, et ta sõpradega tagasi ei tule, wc-sse minnes aga panen nüüd enne kõigepealt tule põlema, vaatan ringi ja alles siis astun sisse.

Aednik pakkus esmaspäeval korallmadu müüa. Söögiks.

Õhtul elutoas tõlkides nägin rõdul möödumas (meil on rõdu kahes küljes seina kogupikkuses) loomakest, keda ma veel ei tunne - oli pime ja ta liikus kiiresti, aga kindlalt oli näha saba, mis oli pikk ja kahar ja triibuline! Ta oli üsna väikest kasvu ja liikus madalal. Pimedas tundus, et ta oli sellist beežikat tooni, sabal vaheldumisi tumebeežid ja helebeežid rõngad. Tõesõna, kaalume veebikaamerate väljapanemist ja video salvestamist, et saaks pärast vaadata, kes meil siin kõik käivad!

//Täiendus: juba tean, mis loom see oli: pesukarulaste pundi esindaja, keda siin tuntakse nimega cacomixtle (nahua keeles tähendab see umbes "pooleldi kass"), eesti keeles vist ametlikku nime polegi.