Huh.. üks hiiglama pikk nädalavahetus üle elatud!
Reedel sõitsime siis pulma, nagu plaanis oli. Alustuseks jäime kiriklikust laulatusest ilma, kuna mul oli viimastel päevadel liiga palju tööd (ei jõudnud pulmakava uurida) ja JM oli veendunud, et reedel on kokteil ja kiriklik on koos ilmalikuga laupäeval. Nii olime siis reede hommikul rahulikult uksest välja astumas, kui juba hakati helistama ja uurima, et kaugel oleme - et laulatus on kell viis.
Vahemaad on siin aga nihukesed, et kella viieks kohalejõudmiseks oleksime pidanud kell viis hommikul tõusma - mida me polnud teinud. Nii jäigi JM oma ainukese 100% lihase õe kiriklikust laulatusest ilma, San Panchosse jõudsime alles õhtul kella 11 paiku. 800 km sõitu pole naljaasi, eriti kui vahepeal rahetorm kaela langeb ja nähtavuse 10 meetri peale piirab või sõjaväe kontrollpunkte läbima peab! Ja selle edumaa, mis me kiirteedel teha jõudsime, tegid hiljem väiksed külavaheteed ja kohatised ummikud uuesti tasa. Kiirteel siin endiselt sisulisi piiranguid pole, politsei ise laseb ka nii, nagu jõuab. Kiirteede üldine stiilinäide on see, et kui me rahulikult 160-170 km/h kulgesime, läks mõni auto meist mööda nagu postist.
Avastasin, et JMi pere põhjal saab matemaatikaülesandeid koostada: ta poolvendadel on üks õde ja kaks venda, samas kui ta poolõdedel on üks vend ja viis õde; ja Carlal on kolm venda ja viis õde; ja JMil on kaks venda ja kuus õde; ja ta emal on neli last, ja isal on seitse last. Näiteks nüüd on pooled JMi õed abielus. Mul on isegi juba kõigi õdede ja vendade nimed peas, mida tädide-onude ja nõbude kohta ei saa veel öelda, neid on lihtsalt liiga palju.

Aga see selleks, pulmapaika jõudsime alles hilja õhtul, nii et ega muud polnud teha kui magama minna. Üritus toimus väikses ookeaniäärses San Pancho nimelises külakeses Nayariti osariigis, üsna omamoodi koht: kui Malinalcos on väljamaalased ja kohalikud põliselanikud mõnusalt ühtseks kogukonnaks sulandunud, siis San Panchos oli selgelt kaks eraldi maailma. Paljud jõukad ameeriklased on sinna endale luksmajad ehitanud ja kesktänaval asub ameeriklaste/eurooplaste poode ja ärisid ja lukshotelle, ja ranna ääres on paljud kallid lukshotellid; kohalikud aga elavad oma tillukestes majades, püüavad ookeanist kala, kasvatavad banaane ja kookospähkleid ja käivad rikaste majades/hotellides koristamas ja süüa tegemas. Lisaks rikastele väljamaalastele on seal veel mitterikkad väljamaalased, kes ettekandjatena jms töötavad ja rannaelu naudivad ja väljamaa hipid, kes samuti sinna pidama on jäänud. Nende paari päeva jooksul oli kogu aeg näha, et kohalike ja väljamaalaste vahel on nagu nähtamatu piir, seal on kaks eraldatud San Panchot.
Loodus oli aga vägev, niiskuse ja soojuse tõttu oli seal tõeline džungel, lopsakas ja jõuline. Kookospähkleid vedeles igal pool, rannaliivas need idanesid omaette ja keegi ei viitsinud neid kokkugi korjata. Kaljude tõttu oli rand liigendatud paljudeks omaette sektsioonideks ja liival oli igasuguseid imeloomi, keda meri oli välja visanud: hiiglaslik ogakala (see, kes nagu suureks ogaliseks palliks läheb), mantisrai, igasugused erinevad karbid; liiva sees olid väikesed koopad, milles elasid pea-aegu värvitud pisikesed krabid.

Pulm toimus ühes looduslikult eraldatud rannas, kus asus imeilus väike džunglihotell. Registreerimiseks pandi kõik valmis päris rannaliivale, kohtunik tuli kohale ja tseremoonia toimus just päikeseloojangu eel, väga ilus oli. Lisaks tohutule suguvõsale oli kohal palju Feri sõpru ja töökaaslasi - produtsente, režissööre jms avaliku elu tegelasi. Kõik oli kenasti korraldatud, hilisem õhtusöök ja pidu toimus palmide all rannaliival, tõrviku- ja laternavalguses; olid serenaadilauljad, kuulus DJ, viimase peal toidud; mohhiitot oli ämbrite viisi, tants käis päikesetõusuni. Sõltumata muusikast olid kõik kohe algusest peale tantsupõrandal, väikestest lastest (kes kiirelt oma vanemate nõbude käest uusimaid klubiliigutusi õppisid) kuni kõige vanemateni välja. Tehti aga suur ring ja kõik käisid kordamööda keskel vehkimas, igaüks oma noorusaja stiilide järgi. See mehhiklaste oskus pidutseda ja õnnelikud olla on üks võimas omadus, kui on pidu, siis lastakse eufooria valla, ja seda südamest!

Järgmine päev möödus rannas ja esmaspäeval asusime tagasiteele.
Algus oli hea, kuni esimesel kiirteel kadus autol jõud tagant ära. Vedasime esimese remonditöökojani välja ja seal selgus, et siduriketas on läbi - see päev oli aga Mehhikos riigipüha, nii et uue jupi saamine oli võimatu. Veetsime terve päeva tee ääres teisaldusautot oodates, sellega saime õhtul lähimasse suuremasse asulasse ja kaks päeva möödus seal auto kordasaamist oodates. Koju jõudsime alles eile, kolmapäeva öösel. Hea asi oli see, et esiteks olime maavärinast nii kaugel kui võimalik: see toimus lõunas, aga oli nii kõva, et ulatus Mexico City ja Malinalconi välja - meie olime sel ajal põhjas; ja teiseks see linn, kus peatusime - Tepic - on ookeani lähedal ja kohe meie hotelli juures asus ekstraklassi mereannirestoran odavate hindade, tohutu valiku ja värske kraamiga. Sõime kaks päeva ainult seal, nii et mõneks ajaks õnnestus kalmaaridest, krevettidest, karpidest, austritest, kaheksajalgadest jne isu tõesti täis saada. Autosõidust ka :)

Ja lõpuks oli imehea koju jõuda. See põhjaosa, mille läbi sõitsime, on üsna kõrbeline ja kuiv, nii et viimaks meie kodukandi rohelusse tagasi jõudes oli ikka hea tunne küll. Malinalco on nii mõnus, et enam ei teki isegi ookeani ääres sinna elamajäämise tahtmist :) Oleme vahepeal mänginud mõttega mõnes teises riigis elada, et doktorantuurid ära lõpetada, aga Malinalco elukvaliteet on nii hea, et uisapäisa enam kuskile ei kisu, kolimiseks peaks väga hea põhjus olema.