Kannatlikud lugejad on juhtinud tähelepanu asjaolule, et pärast poolmaratoni pole siia ühtegi kirjutist ilmunud. Püüan kippelt seda viga parandada :) Oleme jälle uksest välja jooksmas, aga vähemalt teen otsa lahti. Poolmaraton läks loodetust paremini. Siin on finiš, Mexico City peaväljakul (taamal on näha juba iseseisvuspäeva puhuks üles pandud dekoratsioone).

Olin arvestanud, et kuna see on esimene kõrgmäestikuvõistlus ja treeningutel olid kopsud "nõelu täis", siis üritan lihtsalt läbi joosta ja ellu jääda, muud miskit. Lõppeks aga oli kiibiaeg (stardijoone ületamisest finišijoone ületamiseni) 2:10:00 ja enesetunne hea :) Õhtul ja järgmisel päeval olid jalad kanged, aga muud hullu ei midagi, ja kopsud enam probleeme ei tekita. (Arvan, et hemoglobiin on nüüd umbes tuhat või nii :))) 

Kõige suurem uudis on see, et valmistume novembris abiellumiseks. Mehhikos teeme registreerimise ja hiljem Eestis kirikliku laulatuse. Kuupäev on praegu lahtine, kuna see sõltub paberimajandusest. See on eelinformatsioon; kui kuupäeva ja muu paika saame, tulevad ka kutsed.

Päeval, mil 'tsiviilregistrisse' (see on midagi meie perekonnaseisuameti poole) läksime, kerkisid esile mõned märkimisväärsed kultuuridevahelised erinevused. Näiteks õhtul, mil õhtusöögi ajal JM emale oma päevast ja plaanidest ülevaadet tegime, ütles JM ema: "Ilmalik registreerimine kõlab küll väga ägedalt! See on väga originaalne, ma polegi enne sellises pulmas käinud, kus ilma preestrita registreeritakse!" (Samas kui Eestis oli aastaid tagasi kiriklik laulatus "originaalne" ja alles mõned aastad tagasi hakati preestritele abielu ametliku registreerimise õigust andma)

Teine ja hoopis põhjapanevam erinevus oli see, mida mõista "väikese õhtusöögi" all. Olime kogu aeg rääkinud, et kuna praegu pappi pole, teeme vaikselt registreerimise (tulevad, kes tahavad) ja pärast väike õhtusöök lähedastega Kui me rääkisime väikesest õhtusöögist lähedastega, oli minul silme ees see, et laua ümber istume meie, JM isa, JM ema, Sergio, Rodrigo ja Marcela. No kõige rohkem 10 inimest. Selle illusiooniga elasin kuni tsiviilregistris käimise päevani.
Läheme selle kohtunikuga rääkima, kes meie registreerimise läbi viib, ja meile näidatakse registreerimise ruumi, suurt ja ilusat siseõue.
JM ütleb: "Jaa, see on hea koht, siia mahub küll"
- "Mahub misasi?"
-"Oma sada-kakssada inimest"
-"MIDA???"
-"Noh, pere ja mõned sõbrad!"
Ma mõtlen ikka veel lootusrikkalt, et see on selline üldteoreetiline nending, analüüs koha mahutavuse kohta. Siis läheme peaväljakule paari restorani vaatama, millel on terrass vaatega otse peaväljakule. Lõunatame ja JM räägib juhatajaga, kes vastutab reserveeringute eest. Jutu algus on ilus - kavatseme varsti abielluda, tahame teha väikese õhtusöögi, jnejnejne. Mul on ikka veel silme ees väike laud ja selle ümber kümme inimest.
Äkki:
juhataja: "Kui palju külalisi on oodata?"
JM: "Umbes sada viiskümmend. Ja kas oleks võimalik bändi kutsuda ja tantsuruum teha?"
!!!
Niipea, kui omavahel oleme, ütlen meeleheitlikult: "Aga me leppisime ju kokku, et VÄIKE õhtusöök lähedastega!! Ja peo teeme hiljem, kui meil selleks raha on!"
JM, arusaamatusega: "Aga see ongi väike õhtusöök ja pidu tuleb hiljem!"
mina: "SADA VIISKÜMMEND INIMEST? Ja bänd??"
JM: "Muidugi! Juba ainuüksi mu lähedane pere on sada inimest, ja mõned sõbrad veel, ja sinu sõbrad ka." 

Mõned päevad hiljem joome kohvi ühe JM sõbraga, hakkaja naisega, kes siin vaeste jaoks heategevusprojekte korraldab. Ta uurib üksikasjalikult meie pulmaplaanide kohta ja kui jutt külaliste arvuni jõuab (endiselt 150), ütleb ta: "Jah, see on selline hea väike pulm, meil oli samamoodi pisike, 150 inimest. 300-400 oleks selline keskmine, 600 juba vähe suurem ja 800 on suur üritus."