ak! motopiknik 2011, I osa

Nädal enne:
ootamatult selguvad ak! motopiknikule minemist soodustavad asjaolud. Sedakorda küll ilma oma tsiklita, mis muudel asjaoludel praegu ajutiselt Tallinnas oma elu elab.
Kirjutan ruttu Mardile ja tuleb välja, et kuigi tagaistmed on juba valdavalt komplekteeritud, liiguvad kuuldused Marguse võimalikust liitumisest. Helistan ruttu Margusele. Mõne päevaga saab selgeks ja paika, et ka temal on üldiselt soodustavad asjaolud, mis küll soodustavad ainult ühepäevast retke. Jätame üksikasjad hilisemaks.

Neljapäev:
laupäeva hommikul minekust saab sujuvalt _tõenäoliselt_ reedel startimine.

Reede hommik:
on Mari viimane koolipäev. Saadan ta kooli tunnistuse järele, siis teeme kooki, katame ilusa laua ja tähistame esimese kooliaasta edukat möödumist. Mari näitab oma tunnistuse ette, mis on heade traditsioonide kohaselt igavavõitu ja mille kohta kõik nagu kokkulepitult küsivad: "Kirjutasid selle ise koduteel valmis, jah?"

Reede pärastlõuna:
Hakkan tasapisi sõiduvarustust välja otsima ja seljakotti pakkima, kui ootamatult läheb uks lahti ja saabub Angela koos tšellomängijast sõbrannaga. Viuh-viuh ja juba on nad tsikliasjade vahel vaba põrandapinna leidnud, tšello on lahti pakitud ja jalale pandud ning kõlab Bachi muusika. Siis, sama kiirelt kui tulnud, on tšello kadunud. Tuleb Anu. Raudne ratsu tõttab Anule järele - lahkub Anu.
Seejärel paneb Mari end valmis vanaema juurde minekuks ja lahkub Angela seltsis. Naaseb Anu. Ikka on veel aega. Kiiver on juba kolm korda läikima nühitud ja sõidusaapad ämblikuvõrkudest puhtaks pühitud.
Kuna parasjagu resideerub siin veel viimaseid päevi kauge kandi taekwondo- ja muay thai meister, võitleme ajaviiteks. Panen puuduvate võitlusoskuste kompenseerimiseks sõiduvarustuse selga (ikkagi kaitsmed sees), aga esiteks hakkan silmapilkselt sulama ja teiseks selgub, et neist ebavõrdses võitluses siiski kasu ei ole. Anu edastab samal ajal telefonitsi kellelegi matši otsereportaaži, võitlus aga kandub suure mölluga igale poole, vahepeal isegi saabastega voodisse ("Oma voodi, ise tean!"), lõpuks räntsatan kõva heite tulemusel põrandale ja hakkan igaks juhuks nutma. Jälle kaotus! Aga ikka on veel aega. Siis õpetab Anu mulle nurga taga lavavõitluse nippe (kuidas kõrvakiilu ja juustest kiskumist etendada) ja uusi oskusi katsetame kohe Arieli peal, kes näost kaamena peab nägema, kuidas üks õde teisele ilge kõrvakiilu lajatab ja teine selle peale esimese juustest kinni kargab ja neid metsikult mööda tuba ringi kisub. Kui sellest tüdime, kostab viimaks koputus ja on AEG!

Reede õhtupoolik:
kõigepealt on vaja Marguse auto Tartust Viljandisse toimetada. Tsikliga auto suunas kulgedes tuleb tõdeda, et rehvid on tühjad ja vajavad täitmist. Ühtlasi on tekkinud sportlik huvi, kas jõuame viimasele laevale või ei. Põnevust lisavad mittetöötav spidomeeter ja mööndustega funktsioneeriv esipidur.
Rehvid saavad täidetud. Suundume Viljandi poole, ma ees Mercedese roolis spidomeetri kohustes, Margus KTM-iga taga. Viljandis kolin roolist tagaistmele üle ja asume aga hoogsalt Heltermaa suunas teele. Jõuame sinna ootamatult kiiresti (tuletan veel kord meelde, et spidomeeter ei tööta). Sadamas tsikli pealt maha ronides on küll jalad sadulakujuliseks muutunud, kuid see-eest oleme praamil ja aega jääb veel ülegi.
Laevasõit on mõnus, ühelt poolt akendest paistab öö, teisel pool on ikka veel päikesekuma. Õhtustame ja samas selgub, et kumbki meist ei tea, kuhu minna tuleb. Viimaks on mahti Mardile helistada ja talle teada anda, et me üsna kohe tema kodusaarel randume.