Pariis, üheksas päev

Selline nägi välja mu teisipäeva õhtu. Kaader esimesest kogunemispaigast ja lõpuks viimane boheemibaar, kus me lõpetasime (vähemalt mina lõpetasin seal, pildil kujutatud isikud jäid veel minust sinna hiiglakallist viskit jooma ja klaverit mängima.
Niisiis, Julien tuli mulle kokkulepitud ajal järele ja siirdusime esimesse kohta, rokibaari nimega Black Dog. Ta oli kokku ajanud kõik oma sõbrad, kes normaalselt inglise keelt räägivad, ja sundis neid terve õhtu inglise keele peal püsima (muidu on siin tüüpiline, et kõik lähevad kohe prantsuse keelele üle). Anu, see oli Sheldoni klubi kokkutulek :D:D:D Ma tundsin end nagu Penny, selle vahega, et mul on ka doktor tulekul. Kõik olid IT-vennad, ja kui nad mulle seletasid, kes millega tegeleb, rääkisid nad nagu lapsega "ma tegelen arvutivõrkude turvalisusega, see on selline asi, et ..". Viimaks tüdisin sellest ja ütlesin, et tegelt nad võivad minuga normaalselt rääkida :) Pidin lausesse panema paar keerukamat sõna, nagu IP-aadress ja ruuter jms, siis nad enam ei rääkinud minuga nagu idioodiga :)
Kui avaõlled tehtud said, öeldi, et nüüd lähme järgmisesse baari. Okei, kui järgmine, siis järgmine. Kui järgmise baari ees seisime ja ootasime, kuni paar tüüpi oma suitsu tehtud saavad, läks jutt eesti keele piiramatutele võimalustele. Varasema kultuurivahetuse käigus olin Julienile õpetanud sõna "raisk" (see on hea vandesõna, esiteks pole see rõve, teiseks kõlab see hästi: kohe hakkab parem). Nüüd tahtsid teised ka harjutada ja nii me lasime kõlavalt üle tänava "Raisk! Kuradi raisk!". Otse loomulikult tulid just siis baari uksest välja kaks eesti tüdrukut :)))
Järgmises baaris liitus meiega üks filmirežissöör, samuti Julieni sõber. Ei teagi, kuidas, aga hetke pärast olime juba sügavas teoloogilises diskussioonis nagu "kuidas Uue Testamendi sümboolikas väljendatakse seda, et Jeesus ja Maarja Magdaleena koos magasid", arutelule sekundeerisid joogid, mida lauda muudkui juurde toodi. Proovisin esimest korda šampanjaga tehtud kokteili, väga hea oli, ainult jube ruttu nokkis. Muidu oli mojito nagu ikka, aga pikendajaks oli šampanja.
Siis hakati seda baari kinni panema ja kodu asemel viis tee muidgi järgmisse baari. Ma olin naiivne, arvates, et kuna kõik peavad järgmisel hommikul tööle minema, lõpetame ehk kl 23 ajal. Tühjagi. Selle asemel hakati juba rääkima "baaritänava tegemisest", mis käib nii, et võetakse ette üks tänav, hakatakse tänava algusest peale, minnakse igasse baari ja juuakse seal üks kokteil. Pariisi tingimustes tähendab see isegi väiksel tänaval vähemalt paarikümmet baari!! Õnneks see plaan sumbus ja liikusime lihtsalt ühte boheemlaskohta. Mul oli juba limiit täis, nii et sokutasin oma joogid muudkui vaikselt teiste ette, aga ülejäänud tõstsid ikka korralikult. Üks sõber rääkis, et neil on töö juures tohutu kapp alkot maast laeni täis! Et ametlikult on Prantsusmaal töö juures alkoholi hoidmine keelatud, niisiis on see neil riidekapiks maskeeritud, ja kapi täitmise eest vastutavad ta ülemused!! Samuti teatas ta, et kuna ta on Bordeaux' piirkonnast pärit ja seoses sellega on tal kodus parimate Bordeaux' veinide ja šampuste kollektsioon, ja et kuna ma olen tore inimene, siis ta korraldab järgmisel nädalal minu auks degustatsiooniõhtu, mille käigus ta toob oma veinikogu parimad pärlid välja.
Vestlus oli selleks ajaks juba ammu sumerite juurde jõudnud :))
Viimaks mulle aitas. Osad hakkasid klaverit mängima ja tore oli, aga mul hakkasid silmad kinni vajuma, nii et oli aeg sammud kodu poole seada. Siin on nagu Mehhikos, üksinda koju minna ei lasta: eskort on uksest ukseni :)
Koju jõudsin kell neli, olin nii läbi, et pesin hambad ära ja siis kukkusin riietega magama. Hommikul tõusin korraks, sõin paar küpsikut ja jõin oma liitri vett ära, siis magama tagasi. Pohmakat ei olnud, seda suutsin ikka vältida, lihtsalt väsimus. Kella üheks oli mul äratus pandud ja kell kaks tuli Julien järele. Ta nägi ka üsna kurnatud välja (ja ma ei kujuta ette, mida ta sõbrad veel tegid - need, kes esiteks veel jooma jäid ja kes teiseks pidid hommikul tööl olema!). Läksime Père-Lachaise'i surnuaeda kõigepealt, see on Pariisi peamine surnuaed. Seal puhkavad igasugused ülikud, kuningad, kirjanikud, muusikud.. kes iganes. Leidsin hauakividelt palju nimesid, mis meil isa kunstiraamatute kogus figureerisid, samuti olid seal Edith Piaf, Jim Morrison jne. Väga ilus oli, seal on väga palju vanaaegseid uhkeid hauakambreid, igaüks neist omaette kunstiteos.
Edasi mõtlesime, kus süüa. Mul oli pannkoogi (crepe) isu, sest üle tee oli üks krepikoht, aga Julien ütles, et eieieiei, me peame ühte teise kohta minema, sest Pariisi kõige paremad krepid on nimelt seal. Prantslased on nagu mehhiklased: kui jutt on söögist, siis minnakse ainult kõige parema peale välja :) Nii võtsimegi pika metrooreisi ette ainult selleks, et just nimelt ühes kindlast kohas süüa. Istusime rongis nagu kaks pestud kassi, veepudelit käest kätte andes ja vaikselt enda ette jõllitades. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, lihtsalt väike väsimus, aga naljakas oli. Vaatasime teineteisele otsa ja hakkasime lihtsalt naerma.
Teel kreppide juurde jäi ette ka Notre Dame'i katedraal. Väga-väga ilus, ainult kohutavalt ülerahvastatud! Pluss, seal ümbruses jõlguvad kurdid, kes turistidelt raha pommivad. Nad tulevad mingi paberiga ligi, kuhu on suurelt kirjutatud DEAF ja kuhu siis peaks oma nime kirjutama ja neile pappi andma. Kergelt käis närvidele, ma ausalt mõtlesin juba, et teen endale sildi "VAENE TUDENG".
Pärast kreppide söömist (oli tõesti parim, mida seni söönud olen) läksime jäätisele - jälle parimasse kohta. Mul oli lausa telefonis kirjas, kus saab Pariisis kõige paremat jäätist, ja see asi oli veel tegemata :) Poleks arvanud, et ma seda kunagi ütlen, aga: Bertilloni jäätis on parem kui Itaalia jäätis!!
Pärast jäätist läksime Julieni poole, sest tema pool pidi õhtul jämm olema. Üks sõber tuli juba varem ja kui olin pool liitrit kohvi ära joonud, suutsin isegi natuke laulda. Kuulasime muusikat, mida nad juba varem teinud on, ja üritasime laulu sellega siduda. Enne põhikamba tulekut pidin aga kahjuks ära minema, sest mind ootas õhtusöök Kolumbia restoranis, pidin riideid vahetama jõudma. Lootsin veel hiljem tagasi tulla, et kogu kambaga jämmida, kahjuks see kukkus läbi, sest õhtusöök oli paljukäiguline pluss veinid ja asjad.. see-eest aga jõudis Jaanika Julieni poole ja Julien saatis öösel sõnumi, et vägev õhtu oli :)