Tallinnas oli juba sügiselõhna.
Eile oli selline ajalooline hetk, kui kogu meie pere oli mitte ainult korraga Eestis, vaid ka korraga ühes kohas koos: ema 50! See oli vägev. Üldse oli huvitav päev, esiteks sattusin ninapidi masintõlkesse, teiseks - kui masintõlke teemaga tegelesin - helistas üks Argentiina šamaan, kes on Silverio "cosmic brother" ja tahtis kokku saada, kahjuks meil ajakavad ei klappinud, nii et see lükkus veel edasi.
Perega oli nii tore olla. Oleme kõik suureks kasvanud, igaüks oma nägu ja teed läinud, aga säde ja algmaterjal on sama. Arne kursavend, vaikne soomlane istus silmade särades lauaservas ja kinnitas mulle vahepeal tugeva aktsendiga inglise keeles: "Teie perekond on NII äge!" ja üle laua Arnele: "Jaa, su õed on väga ilusad!" Teine kursavend, Murmanski venelane võttis samal ajal vanaisaga viina ja arutas poliitikat ja ajalugu ja kõike muud, mida korraliku viinavõtmise kõrvale arutada tuleb. Ümber laua räägiti kolmes keeles, Alo tõmbas lõõtsa ja Arne laulis ja tõlkis Eesti lorilaule kursavendadele soome keelde, vahepeal tantsisime ja üldse oli ülimalt tore. See on meie pere, ühine veri, ühine hing, ühine tuli. Kõik isepäised, kangekaelsed ja tulised, aga ometi omad, kõige omamad.