Elu on kuidagi omal lainel kulgenud. Vaikselt, ometi palju jõudes. Maril oli tundmatust allikast pärit kõrge palavikuga viirus, mis õnneks komplikatsioonideta üle läks. Jõudsin Tõrvas metsas käia ja näha esimest korda sellist metsaalust, kus isegi mitte söödamatuid seeni pole. Saime natuke kuivanud vaarikaid ja paar mustikat, kogu moos.
Murdoch oli siin - uusmeremaalasest sõber, kirjanik, kellega Tbilisis tutvusime. Oli väga intensiivne nädalavahetus. Kogu selle aja ainult rääkisime, magamispausidega. Kui tuua näiteks ainult üks lugu, siis lugege seda ja vaadake pärast hoolikalt fotosid:
http://www.bugbitten.com/blogs/Asia/kyles/PoW_WOW_my_Iranian_secret_is_out.html
See on ühe tüdruku blogist, kelle M sinna tagasi minnes kaasa võttis. Ta leidis selle koha juhuslikult, kohalikud muidu olid kuulnud, et kuskil kõrbes peab see vangla asuma, aga keegi ei teadnud täpselt, kus. Seal kandis on aga nii, et kahe linna vaheline tee kõrbes läheb L-kujuliselt ja ta proovis sealt risti läbi minna, otseteed leida, ja nii sattuski tolle vangla juurde. Esimesel korral õnnestus tal sealt ainult mõned fotod kaasa tuua, niisiis läks ta pärast tagasi ja sai sealt kastitäie pilte, mis praeguseks on edukalt Iraanist välja smugeldatud ja ohutusse kohta saadetud. Detaile võib mu käest privas küsida :)
Käisime koos ka sõbranna pulmas. See oli mul ausalt öelda esimene kord Eestis pulmas käia (võib-olla on midagi varases pägalikueas ka olnud, aga sellest ei mäleta ma midagi) ja pulm oli väga ilus, isegi kui kedagi peale pruudi ei tundnud :D Nii et Murdoch sai korraga ka ausast Eesti fiestast osa, viinavõtmise ja arusaamatute kommete ja kõigega. Pärast, kui viina juba piisavalt võetud olid, tulid koguni tüdrukud teda rajalt maha võtma (ja kutid mind), sest kähku levis kuuldus, et me polegi paar, vaid lihtsalt sõbrad. Pärast hommikul muidugi need tüdrukud kaineks saanuna ei öelnud isegi "tere hommikust" :)
Murdoch on nüüdseks poolteist aastat jutti teel olnud, erinevates riikides elades ja muudkui oma raamatuid kirjutades. Meie maailmanägemused klappisid ideaalselt, aga info ja kogemused olid väga erinevat sorti (Uus-Meremaa on Eestist vist üks kaugemaid võimalikke sihtkohti üleüldse), niisiis oli palju jagada. Mõtlesime ka käigu pealt lugusid välja, nagu kunagi keska ajal pinginaabriga tegime, oleks ainult diktofon olnud, et neid stsenaariume ja õõvastavaid jutukesi kuidagi talletada :) Olin viimaks koju Tartusse jõudes sellisel lainel, et üle pika aja hankisin ohtralt The Doorsi muusikat ja kuulasin kaks päeva ainult seda. See tundus sel hetkel ainuvõimaliku muusikana.

Muidu on couchsurfereid päris palju olnud. Kui Tartus olen, on tingimata mõni rändur jälle tornitoas peatumas. Igal oma lood kaasas. See on tore. Kui pulma läksin, ütles üks sõber, et see on väga minulik viis välja ilmuda, juures kaugete maade hõng, silmad lõunamaa päikesest heledaks pleekinud, suus võõrad keeled ja kauged müüdid, ja kaaslaseks uusmeremaa kirjanik, kellega ma Tbilisis tutvunud olen :) See oli ilus kirjeldus ja meeldivalt täpne pealekauba :)
Praegugi, kui Tallinna poole sõidan, on kodus üks soomlastest paar, kes rahvusvahelise projekti raames mingit ökopurjekat ehitavad.

Aku hakkab tühjaks saama, nii et siin praegu lõpetan, teine kord jälle :)