Majutasin paar päeva üht toredat Piiteri tüdrukut. Erakordselt oli mul koguni tööst natuke vabamaid hetki, vähemalt õhtuti, nii et jõudsime nii Ugalas jalkafinaali vaatamas käia kui Mehhiko kunstniku Leno Morfini näitust avada ja kitšee-keelset luulet kuulata.
Tallinnas jõudsin käia. Seal on nii erakorraliselt ilus, et pidin lausa pilte tegema. Niikuinii pöördusid Vanalinnas kõik mu poole inglise keeles, eks ma võisin siis kohe ametlikult turisti etendada.

Ernie jäi ootamatult ja intensiivselt haigeks, uinus ja läks ära kilpkonnamaale. Ta oli minuga kokku 10 aastat. Katsulas otsib teda nüüd muudkui taga ega oska olla. Kui leian kellegi, kellel on samasugune stepikilpkonn ja kes silmnähtavalt oskab nende eest hoolitseda, annan Katsulase ilmselt ära, et tal sõpru ja seltsi oleks.

Viimane kohtumine Tallinnas muutus jälle tähenduslikuks. Kui töised asjad räägitud, läks jutt vaimsetele. Sain infot ja vastuseid mõtetele, mis pikalt peas liikunud on. Lühiajalisi, aga ka fragmente väga suures ja aeglaselt täiustuvas mosaiigis.