Ricardo Ravelo. Mehhiko parim uuriv ajakirjanik (2008. aasta Mehhiko ajakirjandusauhind niikuinii). Töötab Procesos, riigi parimas ja tähtsaimas uurivas ajakirjas. Avaldanud terve virna raamatuid narkokartellide kohta.

Eile korraldas Suri ülikool ajakirjanduskonverentsi. Seal räägiti ajakirjandusest, mida kunagi meilgi ajakirjanduse sünonüümiks peeti, nimelt sellisest, kus ajakirjaniku ülesandeks on ühiskonnale tõest ja olulist informatsiooni edastada. Mehhikos on ajakirjaniku elu üsna karm: statistika järgi on 68 protsenti ajakirjanikest kogenud mingi teema uurimisel vägivalda, olgu siis füüsilist või vaimset. Surnud ja kadunud ajakirjanikke on Mehhikos palju, alates 2004. aastast on neid olnud 32. Eesti ajakirjanduse konverentsil ei kujuta eriti ette, et ühe läbiva teemana jagaks esinejad ellujäämisnippe!

Ravelo ettekandest kirjutasin näiteks üles, et allikatega tuleb rääkida silmast silma, mitte kunagi telefoni, e-posti vms teel - kommunikatsioonid on ebausaldusväärsed. Iga fakt tuleb üle kontrollida vähemalt kahest sõltumatust allikast, kuna 30-40 protsenti ajakirjanikele saadetavast info on vale või jama. Nii võib ajakirjanikust isegi enda teadmata saada sõnumiviija ühelt kartellilt teisele.
Lõksude oht: riskantsetesse kohtadesse ei tohi üldse kohtuma minna, peavad olema avalikud ja turvalised kohad, samuti ei või kunagi üksi minna. Saadud infoga ei tasu kiitlema hakata, üks 26-aastane rääkis kohvipausi ajal kolleegidele infopommist, millele tal oli juurdepääs olnud ja millega ta alles töötas - homset päeva ta enam ühes tükis ei näinud.
Ühele narkokartellile hoobi andmine võib automaatselt teist edendada.
Ajakirjanike kaitseks avaldatakse paljud lood üldse autori nimeta. Samuti on hoogu kogumas süsteem, kus kogu info on püsivalt teistele kättesaadaval kujul olemas ehk ühe ajakirjaniku tapmine ei aitaks, materjal ja teema saaks ikkagi avaldatud - see vähendab kindla ajakirjaniku sihikule võtmist.

Pärast metroos nägime San Judas Tadeod, ta läks vist ülikooli.