maratonieelsed unenäod..

Nägin eelmisel ööl unes keskkooliaegset kehalise kasvatuse õpetajat. Kohtusime juhuslikult kuskil suvisel linnatänaval, ta nägi välja oma vanusele vastav - juba täiesti hallipäine ja rohkem kortsu jäänud, aga üsna rõõmus: suvises kleidis, juuksed kuldsemaks toonitud, kuidagi kerge ja rahuliku olemisega. Ta oli natuke üllatunud, et ma maratonile lähen, ja ütles, et oleksin võinud juba ammu sellega tegelema hakata. Vestlesime veel natuke ja jätsime rõõmsalt hüvasti ja sama tundega ärkasin ka üles. Ärgates, kui unenäoilmad tasapisi reaalsusesse sulades, tuli meelde, kuidas kõik tegelikult oli. Me ei saanud kooli ajal üldse läbi, tal olid oma lemmikud (need, kes võistlustelt häid tulemusi tõid) ja inimlikult, mitteformaalselt pole me kunagi kõnelnud. Ma isegi ei olnud talle kaua aega mõelnud. Ja seda võimalust enam ka ei ole.. ca kuus aastat tagasi tunnistas ta poliitikust abikaasa üles teise pere olemasolu ja pool aastat hiljem, 1. jaanuari ööl, läks mu õpetaja kodutänavale, valas end bensiiniga üle ja pani põlema. Ta suri haiglas põletushaavadesse, väga kurb lõpp, kogu see lugu, nii põhjus kui teostus kui teostuse eesmärk. Nüüd mõtlen, kust ta mu unedesse tuli.. kõige ilusam on ette kujutada, et ta on nüüd, kuskil teisel pool, enda ja maailmaga rahu teinud :)