30

Häkkisin ikkagi ülikooli võrku sisse.

Tahaksin aastate pärast lugeda, kuidas oli 30-aastaseks saada. See tundub ausalt öelda päris suure numbrina.
Eilne õhtu möödus rahulikult. Üks Arto sõber kutsus linna dringile, aga kuna mul on täna ettekanne, ütlesin ära ja nohistasin hoopis esitlust teha. Siis läksime Luhankasse minekuks sisseoste tegema. Leppisime kokku, et ühe päeva teen mina süüa, teise päeva tema, ja kahe toiduperfektsionisti varustusretk lõppes sellega, et kui ühe Arto sõbraga kokku jooksime, vaatas ta meie kotte ja ütles: "Paistab, et Kesk-Soomest on toit otsa saanud!".
Pärast tegi Leila järjekordse jumaliku Prantsuse õhtusöögi, mille järel pean vist jooksutrennile kõvasti kilomeetreid lisama: nende söögitegemine algab sellest, et "võtame võid, head rasvast koort ja juustu..". Ja magamaminekuks korkis Arto lahti ilgelt kalli viski, et mulle viskijoomist õpetada (tere isa!). Alguses pidime nuusutama. See lõhnas nagu suitsusaun ja talusink, ausalt. Siis pidi tilgakese maitsma ja suus hoidma. Maitse oli nagu suitsusauna lakkuda :) Seejärel pandi klaasi väike tilgake vett, et "maitset avada". Uskumatu, maitse muutuski kapitaalselt, suitsumaitse kadus ja tuli hoopis puuviljane maitse. Selle kahe lonksu juures istusime oma pool tundi. Kokkuvõte: mulle meeldib viski endiselt ainult siis, kui sellest on Baileys valmistatud, aga tunnistan, et too Laphroig (?) on noobel jook küll.

Mu lemmikõppejõud sellel kursusel on Raymond Hickey, vana iirlane imeilusa inglise keelega, kirega keeleteadlane. Eile olid kõige ägedamad loengud: inglise keele erinevate vormide kujunemislugu (kolooniad) ja sõnatähenduste muutumine ajas Briti inglise keele näitel. Näiteks: sõna "silly" (rumal) oli alguses adjektiiv sõnast "soul" (hing), tähistades inimesi, kes väga palju aega kirikus ja palvetades veetsid. Need inimesed aga polnud tavaelus eriti pädevad, nii et ajaga sõnatähendus muutus, laienedes sellele teisele aspektile ja viimaks kaotades kiriklikkuse-hingelisuse osa.
Kirjutasin ta näidetest välja ägedaid kaasaegse inglise keele väljendeid.
mean machine - high performance sports team
mattress money - sukasääreraha
pension pot - pensionifondi kogutud raha
metric martyrs - need, kes ei kasuta meetermõõdustikku ja keda seetõttu karistatakse (Inglismaa läks EL sunnil meetermõõdustikule üle, aga paljud ei taha seda rakendada)
rural rebels - need, kes on jahikeelu vastu
barmy army - eccentric group of older individuals (barm - kook paljude puuviljade ja pähklitega - nuts)
mouse potato - sineibe excessively involved in computing
designer stubble - kolmepäevane habe
Ja veel, ingl sõna "black" on etümoloogiliselt seotud slaavi sõnaga "belõi"!

Samuti sain teada, miks ikkagi Belize neegrid räägivad, nagu nad räägivad. Tuleb välja, et lõunapoolsed ingliskeelsed kolooniad asustati Inglismaa kaguosast pärit inimeste poolt ja tol ajal oli inglise keel kaguosas arhailisem kui mujal, paljud häälikumuutused polnud seal veel toimunud. Hiljem need Inglismaal küll toimusid, kui kolooniates jätkati vana keele rääkimist. Näiteks Barbadosel räägitakse väga arhailist inglise keelt.
Hickey ütles ka kuldsed sõnad (kogu kuulajaskond on lingvistikadoktorandid): "Ärge raisake kolme aastat oma noorusest märgendamise peale!" (seoses doktoritööks materjali töötlemisega).

Ja arvake ära, kes on kõige kuulsam indialane, kes on Lõuna-Aafrika Vabariigis elanud ja tegutsenud? Hickey pakkus õige vastuse eest isegi 100 eurot. Kui ta vastuse ära ütles, siis ma muidugi teadsin, olen ju filmi vaadanud ja selle kohta lugenud.. aga kuidagi ei ühendanud ära.

Mehhikost: nüüd on sõelale jäänud kaks keelekogukonda, kelle juurde minna. Üks keel on tlahuica, ca 500 rääkijat, kirjakeel on väga algeline ja hiljuti loodud, kuid kogukonnas on huvi oma keele säilitamise vastu. Teine variant on Sierras räägitav otomi variant. Otomi keele variantidel on kokku üle 200 000 rääkija. Mõlemad kuuluvad samasse keeleperekonda ja mõlemad on toonikeeled (vähemalt selle põhjal, mis ma praegu lugenud olen).
Lugesin eile artikleid tlahuicade kohta: nende ajaloost ja tänapäevasest elust ning keele seisundist. Keelega on nii, et vanemad inimesed räägivad hästi, keskealised juba ohtrate vigadega (lihtsustunud morfoloogia, palju sõnu hispaania keelest, lihtsustunud häälikukasutus) ja lapsed saavad aru, aga räägivad ise hispaania keelt. Samas peavad nad oma keelt siiski väärtuseks. Kirjakeel on üsna äsja loodud. Mõned aktivistid on praktiliselt ilma rahata erinevaid projekte algatanud, üks oluline küsimus on, kuidas lapsi panna oma keele vastu huvi tundma. Nad on korraldanud väikseid seminare, kus kirjutamist õpetatakse, samuti on lastele kohalikus koolis ülesandeid antud. Üks meeldis mulle eriti: lastele anti kohaliku piirkonna täpsed kaardid ja paluti neil kodus vanematelt ja muudelt külaelanikelt kohanimesid küsida, nii palju kui võimalik, ja need kaartidele kanda: iga kivi, küngas, vana puu.. kõik, mille kohta nimi oli; samuti lugusid ja sündmusi nende kohtadega seoses. Sellel oli mitu kasulikku väljundit: saadi kohanimede ja kohapärimuse ülevaade, aga ka pandi lapsed oma keeles kirjutama ja oma kultuurist huvituma.

Tlahuicade endanimetus oma keele ja rahva kohta on Pjiekak'joo, mis tähendab väga ümmarguselt "see, mis ma olen, seda ma räägin" (lo que yo soy, lo que yo hablo) - väga filosoofiline :)

Kokkuvõttes: esimesed 30 eluaastat on vist hästi veedetud, kui senitehtu tulemusena lähen pea kuu aja pärast kauge maa mägedesse tundmatut keelt ja kultuuri talletama :) Selliseid asju olen tahtnud teha väiksest saadik, kui Verne'i ja teiste seiklusjuttude ning looduseuurijate elulugude kaudu mõtteis kaugetel maadel rändasin ja unistasin. Tol ajal kaalusin küll pigem looduseuurijaks hakkamist, aga keeleteadlase elu näib mulle rohkem istuvat ja loodust on kaugete keelte ümber küll ja küll :)

Unistuste mitteunustamist ja teokstegemist kõigile :)