Taani, kolmas osa

Taanlastest suurt muljet ei jõudnud tekkida - olid nagu skandinaavlased ikka (tantsupõrandal reserveeritud), aga tekkis tunne, et seal on kohustuslik naeratus rangemalt programmis kui nt Soomes. See hetk, kui kellegagi pilgud ristuvad - Eestis ei pea selle peale teist nägu tegema, ent seal venitasid kohalikud kogu aeg kiiresti irvele sarnaneva naeratuse näole. Kui aga silmad ei naerata, siis näeb see viisakusnaeratus pea-aegu vägivaldne välja, nii et mul tekkis pea-aegu tahtmine mõnele öelda, et ta ei pea naeratama, kui ta ei taha :)

Kirjutasin loengutes paar märksõna eraldi paberile.
Bona fide researcher - see jäi meelde uurijaeetika loengust. Meile anti näidised uuritavatele jagatavast infolehest, kus on kirjas, kuidas uuritavat kaitstakse ja mida tema andmetega pärast peale hakatakse, ja seal oli punkt, et "need võidakse teha kättesaadavaks teistele bona fide uurijatele". See on lihtsalt ilus sõna, bona fide researcher, nii et kui ma endale nimekaardi teeks, oleks seal kirjas "metsik lingvist" ja "bona fide researcher" :)

Siis kirjutasin üles, et keeleteadlastest on tehtud dokumentaal, The Linguists: kaks tüüpi lähevad hääbuvaid keeli õppima ja uurima. Kui keegi teab, kust seda saab, olen tänulik :) ~500 krooni eest Paypalist osta ei tahaks, poole vähem võiksin isegi välja käia.

Üks mu kursusekaaslane, Spencer, on varem töötanud kirjaniku, ajakirjaniku, näitleja ja isegi klounaadiõpetajana. Pärit on ta Inglismaal, aga kuna kasuisa oli hollandlane, kolisid nad ta lapsepõlves Amsterdami. Ta rääkis, et Holland on üks kahepalgeline maa, väljapoole näidatakse, et kõik on nii vaba ja kõike mõistetakse ja kõike võib, aga kardina taga on hoopis teine maailm. Nt pandi ta protestantlikku kooli. Ja Hollandi protestandid on hoopis midagi muud kui meil siin - ta ütles, et Hollandi protestandid hakkasid/hakkavad protestantideks seepärast, et nende arvates ei võta katoliiklased asja piisavalt tõsiselt. !!! Ja tema protestantlik kool siis asus põhimõtteliselt samas majas veel kahe kooliga, selline suurem kompleks. Teine kool oli katoliku kool, katoliku ja protestantliku kooli vahel oli suur uks/värav, aga sealt ei läinud keegi kunagi läbi sest protestandid ja katoliiklased koos ei mänginud: see oli alati kinni. Ja siis oli samas hoones veel ilmalik kool, ning kuigi protestandid ja katoliiklased koos ei mänginud, teadsid nad, et nad kõik lähevad taevasse, tolle kolmanda kooli laste kohta aga oli üldteada tõsiasi, et nemad taevasse ei saa.
Spenceri naine on jaapanlanna ning mõned aastad elasid nad Jaapanis. Ta rääkis, et Jaapan on samamoodi topeltmoraaliga maa, või vähemalt äärmiselt omamoodi. Ühtpidi on neil ilukultus - kirsiõied, graatsia ja harmoonia kõiges, teismelised koolilapsed võivad vabalt tundide kaupa kirsipuu all seista ja mobiilidega kirsiõisi pildistada, poisid kaasa arvatud (ta ütles, et kui see juhtuks Inglismaal, siis tüdrukutele antaks see andeks, aga poiste vaimses tervises hakataks kahtlema). Samal ajal tuli ühest suurest uurimusest välja, et igas Jaapani kooliklassis, mingist 10-11 eluaastast alates, on vähemalt üks lapsprostituut. See käia nii, et kuskil on ühes ruumis erilised telefonid, need tüdrukud lähevad sinna, vastavad mõnele telefonile ja lähevad siis mõnetunnihostelisse kliendiga kohtuma. Saadud raha kulub tavaliselt riietele, moeasjadele, ja kadedus Vuittoni/Chaneli/jt käekottidega eakaaslaste suhtes saadab aina uusi tüdrukuid neisse hostelitesse. Samuti olla seal iga nurga peal saada videosid, kus 10-11-aastased tüdrukud napis või puuduvas riietuses ennast igapidi keerutavad. Niipalju siis kirsiõiemaast.

Ahjaa, Spencerilt tuli ka hea lause konversatsioonianalüüsi kohta: "Tulin teatrisfääridest, nii et istuda rühma inimestega, vaadata 20 sekundit suhtlust ja rääkida sellest tundide kaupa - see tundus väga loomulik."

Leedukad peavad end Baltikumi itaallasteks ja arvavad, et eestlased on nagu soomlased.

Kogu nädala kõrghetk tuli hoopis teisest vallast. Laura rääkis mulle juba ammu auku pähe, et võiksin Kopenhaagenis salsatama minna. Arvasin, et sellest ei tule midagi, kuna kursus on liiga aeganõudev, aga kui kolmapäeva õhtul kohvil käisime, hakkas siiski kripeldama: et ettekanne saab ju homme peetud ja siis õhtul võiks.. Nii ma siis lõpuks läksin. Katsusin teist eesti tüdrukut ka veenda, aga ta arvas, et ta on tantsimiseks siiski liiga eestlane, nii et läksin omapäi. Alustuseks oli Argentiina tango tund. Nüüd võin viimaks öelda, et põhisamm on kindlalt jalgade sees ja natuke muud ka :) Siis oli kohe teine tund otsa, natuke salsat ja siis bachatango:

Ja siis pidu ka veel: oli see alles pidu!! Ma ei mäleta isegi enam, millal viimati NII tantsitud sai. Nii palju erinevaid stiile, pööraseid partnereid, ja isegi privileegi nii mõnigi tants õhtu eestvedaja/õpetajaga teha :) Kui sealset rahvustevalikut mainida, siis need, kellega tantsu jooksul rääkisin, olid Iraanist, Iraagist, Palestiinast (ma pean selle eraldi ära mainima - see palestiinlane tantsis sellise temperamendiga nagu vähemalt kümme ladinaameeriklast kokku), Poolast, muidugi kohalikke, Peruust (talle läheb kõige kunstipärasema tantsu virtuaalauhind), Kuubalt, Prantsusmaalt.. Ja ei olnud nagu Eestis, kus peole peab oma partneriga minema, et üldse tantsida saada: mehed muudkui tulid ja võtsid tantsima, isegi korraks istuda ei saanud, ainult suurivaevu paari tantsu vahel lonksu juua haarata. Kõige naljakam tantsupartner oli üks must mees, kes 1) lõhnas kolme moodi, esiteks oli tal vänge deodorant, teiseks kõvasti parfüümi peale pandud ja kolmandaks suhu mehemoodi suuvärskendajat lastud; 2) laulis kõik laulud kaasa, aga mitte sõnadega, vaid "laa-laa"; 3) oli hämaras nähtav ainult oma valge t-särgi ja vahepeal hambarea järgi, sest ta oli must nagu öö ja lihtsalt sulas pimedusse, ja isegi silmavalgeid polnud näha. Kui ta vahepeal suu lahti tegi, üritasin hambarea järgi umbes kalibreerida, kus silmad on, et vähemalt õiges suunas vaadata :)

Olen Laurale väga tänulik, et ta mu "ära rääkis", ja üldse oli teda tore üle pika aja näha!