Gruusia-Armeenia, kolmas osa

David esitas omapoolse nägemuse sellest, miks kuulsad maadeavastajad on näiteks Marco Polo või Christopher Columbus, mitte Maria Polo või Christina Columbus. Näiteks, ütleme, oli üks Joanne Polo, kes asus teele maid avastama ja jõudis esimesse linna. Õnnelikult linnas ringi käies nägi ta turgu. Kas järgnev pole juba ilmselge? :) Õhtul vaarus ta ostukottide ja -korvide koormaga oma öömaja poole, et hommikul järgmisse linna rännata. Järgmises kordus sama. Ja nii nad ei jõudnudki kuigi kaugele, vaid pidid poolelt teelt tagasi keerama.

Niisiis, Jerevanis.. pärast sööki hakkasime linnas orienteeruma. Taksojuhid pakkusid muidugi kallist küüti, aga tundus, et kesklinn pole kaugel ja õhtu on tüüne, nii et hakkasime hea õnne peale jala minema. See on praktikas kontrollitud fakt, et meestel on parem ruumitaju, ma suudan tavaliselt isegi kaardiga paar korda ära eksida, samas kui mehed vaatavad natuke ringi, nuusutavad tuult või vaatavad tähti või tunnetavad poolusi või ma ei tea, mida, ja panevad õiges suunas ajama. On muidugi ka erandeid ja mõnel mehel on ruumitaju puudumine kompenseeritud kindla veendumusega, et ta teab õiget suunda/teed/vm, aga enamasti saab nende peale loota :) Nii et nüüdki läksime kesklinna lõppkokkuvõttes kõige otsemat võimalikku teed pidi. Linna kohal kõrgus Ararat, mille peale üldlevinud arvamuse kohaselt Noa oma laeva parkis. Ararat on nüüd Türgi territooriumil, aga jääb selline mulje, nagu asuks ta kohe Jerevani taga. Vaatasin Google Mapsist, Ararat on tõesti nihuke jurakas, et tal võiks vabalt oma riik olla.

Kesklinnas pidime üles leidma koha nimega THAT PLACE, et seal oma hosti ja veel ühe tüdrukuga kokku saada. Nüüd arvake, kuidas on ringi käia ja küsida "Excuse me, we are looking for a place called That Place" - "What place?" - "That Place" - "What? What place is this?" - "It's a kind of club or bar, I guess" - "Aaaa, you want to go to a club! Yes, I know many clubs here, let's go!" - "Noo.. I want to go to THAT Place..". Sarnased dialoogid kordusid ikka ja jälle, ja inimesed kas ei teadnud seda kohta või kui mõni arvas teadvat, juhatati meid umbes nagu Itaalias - üks käskis paremale minna, teine jälle vasakule.
Umbes tund aega hiljem leidsime selle koha üles. Oli küll hästi kesklinnas, ja me olime selle lähistel ohtralt ringikesi teinud. Sisse astudes meenus silmapilkselt üks Gruusia ja Armeenia eripära, nimelt võib igal pool suitsetada. Tolles kohas (That Place ikkagi) võinuks väga lihtsalt suitsurõngaid teha, lihtsalt näpuga õhku auke torgates :)
Lusine ja tema noormees olid väga toredad. Varsti tuli ka meie host Navid (Iraanist) koos oma sõbra-korterinaabriga. Lucas.. Lucas on kõndiv kunst. Iga ta lugu, sõna, liigutus, viibe, pilk oli nii, nagu oleks ta kõrvalosatäitja või jutustaja ühes kummalises kunstfilmis. Kui pärast fotosid vaatasime, oli ta isegi igal pildil pigem nagu näitleja, võttes momentaalselt mõne jutustava poosi.



Lusine ei olnud Lucase saabumisest eriti vaimustatud ja kui välja hingama läksime (Armeenias ja Gruusias käib vastupidi, suitsetajad istuvad sees ja mittesuitsetajad käivad õues hingamas, et suitsetajaid mitte häirida) rääkis ta, et nende esimesel ja seni viimasel kohtumisel CS peol oli Lucas ühel hetkel riided seljast rebinud ja ülejäänud õhtu mehi ahistanud. Lusine arvas selle põhjal, et Lucas on gei. Hiljem sain natuke rohkem teada, kui Donatalt (Navidi ja Lucase korterinaaber) kommentaari küsisin. Donata ütles, et Lucasele ilmselt meeldib inimesi irriteerida, lastes kõigil arvata, et ta mehi ihaldab, ja siis neid ahistades ja sisimas mõnuga reaktsioone jälgides, aga ainuke inimene, kelle suhtes ta tõesti õrnu tundeid näidanud on, oli tüdruk. Oli olnud üks verinoor tüdruk, vast 19, hästi loomulik ja siiras ja lihtne, samas juba mitmeid aastaid keerulistes kohtades vabatahtlikuna käinud - kui see tüdruk Jerevanis viibis, olid lähimad inimesed näinud hoopis teistsugust Lucast - rahulikku, õnnelikku, õrna, vähem kibestunud - aga ta õrnus oli nii suur, et ta ei teinud kunagi ühtki otsest sammu tüdruku südame võitmiseks.

Kui mul vaikselt juba nikotiinimürgituse poole kiskuma hakkas, läksime oma hosti poole. See on tegelikult vabatahtlike korter, suur kena elamine, seintel asuvate plakatite ja fotode järgi otsustades on seal igavene noorsoovahetus. Kuna ma polnud ammu ühtegi normaalset pärslast näinud (s.t kes ei hakkaks juttu voodi poole tüürima), kasutasin juhust ja rääkisin Navidiga pikalt Iraanist. Tuleb välja, et see on üldiselt blondile naissoost turistile palju rahulikum ja parem paik kui Türgi, inimestel ei ole nii palju eelarvamusi, külalislahkust on palju rohkem ja mehed ei käi pinda. Sama lugu kuulsin veel korduvalt, sh blondidelt naissoost isikutelt, kes on hiljuti ise Iraanis käinud. Nii et Iraan on reisiplaanides nüüd märksa lähemale nihkunud.

Ka seda ma ei teadnud, et Iraanil oli üks juht, kes oli Atatürgi sõber ja Atatürgiga sama sorti, s.t islamistliku riigikorra vastu, naised ülikooli jne.

Kui rääkisime poliitikast, ütles Navid veendunult, et iga rahvas on oma juhte väärt ja kui juhid ei meeldi, on rahvas ise see, kes midagi ette võtma peab, mitte kaeblema ja ei-tea-kust abi ootama.

Pühapäeva hommikul tutvusime Donataga. See oli üks väga konkreetne tutvumine :) Ajasin mingid hilbud selga, et hambaid pesema minna, ja ust avades oli selle taga ülienergiline tütarlaps, kes teatas: "Lõpuks ärkasitegi, mul on teile üks pakkumine, täna on mu viimane võimalus armeenias midagi näha, nii et lähme ..... kohta, pange siva riidesse, mida te hommikuks süüa tahate, ahah, väga hea, mõelge ruttu ja siis hakkame minema, ja kas hääletamine on okei, väga hea, tehke siis ruttu ja lähme, ma kavatsesin varem üles tõusta, aga äratus jäi panemata, igatahes kell on palju", seda kõike praktiliselt hingetõmbepausita. See on Donata, leedulanna :) Ta oli Armeenias pool aastat vabatahtlikuks, töötades lastekodus ja hiljem autistlike laste kunstiteraapiaga. Ta on üsna keevavereline, nii et kui miski või keski talle ei meeldi, siis saladuseks see kohe kindlasti ei jää; samas tuli hiljem välja, et suure osa oma energiast panustab ta heade asjade tegemisele. Ja seda raskem tal vist vahel on, kannatada kogu seda ebaõiglust, korruptsiooni, alatust ja kõike muud, mis Armeenias heategevuse ja lastekodude ümber käib.

Lastekodude kohta kuulsime palju kurba. Neile saadetakse tegelikult palju abi, aga lastekodude juhtkonnad panevad kõik selle kraami tuuri. Näiteks Lusine (kes samuti lastekodude heaks vabatahtlikuna tegutseb, oma muu töö kõrvalt) ajas ükskord ühe lastekodu jaoks hunniku raha kokku ja ostis selle eest lastele hulga uusi korralikke riideid, erinevaid ja ilusaid (sest tihti on lastekodulapsed üsna ühesugustes ja kaltsuks kantud riietes, mis koolis ja mujal nende elu just kergemaks ei tee, eriti Armeenias, kus hästi riietumist väga kõrgelt hinnatakse ja suvalises loksus külabussis istuvad naised näevad välja nagu otse Milaanost..hüva, võltsingu-Milaanost saabunud). Kui ta lastekodudirektorile ütles, et ta need riided hankis, ütles too kohe rõõmsalt, et jaa, too need minu korterisse, ja kas mingit paberit ka vaja on, ma annan kviitungi - Lusine deklareeris, et ei, ta ei vii neid kuskile korterisse, ta viib need otse lastekodusse ja annab lastele isiklikult üle. Direktor laamendas selle peale, sest need riided olid tal juba pmst oma suguvõsa jaoks mõeldud. Lusine isegi üritas tolle direktori tegemisi ajakirjandusse saada, aga see oli lootusetu ettevõtmine, sest liiga paljud inimesed on korrumpeerunud.
Donata rääkis, et ta oli lastekodus töötades praktiliselt iga päev kas valmis kedagi tapma või lihtsalt ääretus ahastuses, sest kui ta küsis, miks me lastele ei anna mänguasju/raamatuid/korralikke riided/jnejnenje, vastati talle alati umbes stiilis "Ah, pole mõtet neid asju nende peale raisata, nad lõhuksid need niikuinii ära", nagu oleks tegu loomalauda, mitte lastega.
USA rahukorpuse tüübilt Tomilt (kes samuti ühes lastekodus töötab) küsisin, mis on Armeenias lastekodusse sattumise põhjused. Ta rääkis, et osad on tõesti vanemad kaotanud ja lähedasteta, aga suurema osa vanemad on kas Venemaale lahkunud ja sinna jäänud või lihtsalt vaesed/laisad, andes lapsed lastekodusse, ise tihti lausa samas linnas elades.
Donata rääkis, et veel hullem on puuetega lastega. Armeenias nende jaoks praktiliselt midagi korraldatud pole, nt nad kas peavad tavalisse kooli minema või kui nad seda ei suuda, jäävad lihtsalt koju. Ja seal on põhimõte, et kui lapsel on midagi viga, on see ema süü. Nii et nt autistlike laste emad istuvadki oma lastega kodus, saamata mingit professionaalset abi ei lapsele ega endale, pluss kõik vaatavad neile viltu, vihjates, et lapse olek on ema süü.