Tööd on, aega pole.

Järgmisel nädalal olen Taanis. Keeleteaduse metodoloogia doktorikursus. Alustuseks saadeti postiga koju ENE mõõtu materjalimapp, mis kursuseks läbi töötada tuleb.

Kolmekümnes eluaasta täitubki väljamaal, nagu vaikselt lootsin. Olgugi, et lähivälismaal, nagu Helsingi seda on :) Seal on üks kursus korpuste kohta, mööda külgi alla ei jookse, praegu kulub iga värskendus, turgutus ja õppimisvõimalus ära, sest doktoritöö asi üldse ei edene, olen tupikus. Kuna nüüd peab mitmeid ettekandeid tegema ja neil kurustel antakse ka tagasisidet, on see ergutav surve, et lõppeks alusmeetod ja -teooria ära valida ning konkreetselt doktöösse mineva analüüsi kallale asuda.

Mais loodan Mehhikos olla, ja heal juhul enne veel Viljandi järve jooksu ja Tartu maratoni ära teha, et trenni tulemusi näha.

Eraelu lendas kolmapäeval minema, nüüd enne maid ilmselt ei näe. Mulle tundub, et mõneti on see formaat hea, on aega-ruumi vahepeal intensiivselt oma asju teha, samuti igatseda.

Sportlikud eluviisid kujundasin mõneks ajaks ümber (seniks, kuni Bodypumpis kümnekilosed kettad jälle liiga rasked tunduma hakkavad :). Tegin oktoobrist saadik korralikult Bodypumpi ja panin aga mõnuga raskust juurde, kes ei tea, siis BP on selline kangi+raskustega rühmatrenn, kus tunni aja vältel kõik läbi võetakse - soojendus, kükid, rinnalt surumine, selg, triitseps, biitseps, jalad, õlg, kõhulihased, venitus. Gruusias Türgi saunas sattus aga pilk peeglisse, kust vastu vaatas kandiline Robocop: eriti hullult kandiliseks olid läinud õlad ja käsivarred. Niisiis olen nüüd BP-ga vahet pidanud ja hakkan mõne aja pärast ehk kord-paar nädalas käima, hetkel ainult jooksen. Jooksmist on piisavalt, on sihuke kava, mille järgi tuleb viis korda nädalas kets jalga tõmmata: kolm keskmist distantsi, üks lühike ja üks päris pikk. Võhma tuleb juurde küll ning siin Tamme staadionil on mõnus joosta.

Samuti tegelen üldise Elu Küsimusega, mille üle vist tulebki iga natukese aja järel uuesti mõelda: mida ma oma elus üle kõige tahan ehk mis suunda kõige rohkem tööd ja energiat panna. Enam-vähem tean, mida ma EI taha, näiteks iga päev üheksast viieni kontoris istuda või siis Eestis maja omada (Mehhikos isegi võiks, maja siis, mitte kontoris istuda). Ma arvan endiselt, et kõik on võimalik, küsimus on ainult selles, kas eesmärk väärib selle saavutamiseks vajaminevat energiat ja pingutust. Seepärast ongi vaja hoolega endale selgeks teha, mis on need kõige olulisemad eesmärgid :) Vahel ma tean, vahel ei tea või kõhklen.

Niisiis, suurt uut ei midagi. Aga nüüd on rohkem aega kirjutada :)