Gruusia-Armeenia, teine osa

Hüppan vahepeal Armeenia juurde.
Armeeniasse saab mugavalt ja lihtsalt marshrutkaga, "kutsika" tüüpi sõidukiga. Pilet maksis vist 200 krooni ringis, juba olen unustanud. Reis kestab umbes kuus tundi.
Armeenia viisat on lihtne saada, see on odav ja seda annab taotleda nii internetis kui piirilt. Internetis taotlemine aga osutus veaks, eriti see, et ma elektroonilist viisat välja ei printinud.

Niisiis, läksime rõõmsas teadmises, et meil on viisad olemas, sai ilusti taotlus tehtud ja viisa oli internetis kenasti näha. Armeenia piiril lappas onu mu passi ja küsis siis, kus viisa on. Seletasin, et mul on elektrooniline viisa. Sain sõimata, et elektrooniline küll, aga ma oleks pidanud selle ikkagi paberil kaasa võtma. Sõimust hoolimata löödi siiski tempel passi. Davidi oma aga ei suutnud nad isegi arvutis üles leida, nii et pidime talle kohapeal uue tegema, õnneks ei olnud see kallis. Noh, see oli alles algus. Mõtlesin, et kui nad mu viisa arvutis üles leidsid ja passi templi lõid, on asi korras. Viga!
Armeeniast tagasi tulime rongiga. Rong on jube aeglane (kogu reis Jerevan-Tbilisi ca 15-16 tundi, samas kui marshrutka läbib sama teekonna kuue tunniga), aga samas põnev kogemus. Seal on neli klassi: I (kahekohalised magamiskupeed), II (neljakohalised magamiskupeed), III (nummerdatud istekohad) ja IV (nummerdamata istekohad ehk köögiviljad). Miks neljandas klassis köögiviljad on? Noh, meie uus sõber Lucas rääkis, kuidas ta Tbilisist rongiga Jerevani tuli, kõige odavama piletiga (see on tõesti häbematult odav, vist suurusjärku 40 krooni või nii - mõelda, rahvusvaheline rongireis, 15-16 tundi!). Vagun oli köögivilju täis, pea iga reisija pagasiks olid suured kartulikotid, tihkelt kapsaid, porgandeid jms täis topitud. Lucas pressis ennast lihtsalt sinna vahele ja magas ühe kartulikoti najal. Öösel, kui rong piirile jõudis, kustusid vagunis tuled ära (sest vaguni elekter töötas ainult sõidu ajal) ja piirivalvurid tulid kottpimedas, tollase gripipaanika tõttu lubivalged maskid ees, pisikeste taskulampide tulesõõrides köögiviljade vahel turnides. Sürrealismi täie raha eest :)
Meie rongisõidu algus oli meeldiv. Varusime lähedalasuvast poest veel lavashi, kohalikku juustu, sinki, mahla jm, tegime endale mugavad pesad, lugesime raamatuid ja arutasime ajalugu, sõime, siis kustutasime tuled ja imetlesime kuu- ja tähevalguses kumavaid lumiseid mägesid. See on kirjeldamatult ilus. Lumevalgus, kuuvalgus ja mäed, mäed, mäed. Selle vaate saatel magama jäingi.
Öösel kella nelja ajal koputati uksele: piirivalvurid. See kord jäid nad Davidi passiga rahule, minult aga nõudsid: kus viisa on? Seletasin jälle, et mul on elektrooniline viisa ja et kui ma riiki sisenesin, siis see oli arvutis olemas ja mu sisenemistempli peale on piirivalvur isegi pastakaga viisa numbri kirjutanud. Piirivalvur nõudis ikkagi paberviisat. Kuna mul seda öösel kell neli Armeenia rongis kuidagi organiseerida ei andnud, pidime asjad kokku panema ja piirivalvuritega kaasa minema, nende pessa. Pesas oli neil 15 Delli arvutit (aga ilmselgelt hulga vähem ajuressurssi kui nende kasutamiseks vaja läheb) ja Vene satikanalite peale krutitud telekas, millest kohapealne kaader vaheldumisi Vene sõjafilme ja muusikavideosid vaatas. Mitte midagi ei toimunud. Istusime. Küsisin, ega neil seal internetti pole - saanuksin internetist oma viisat näidata ja rongi peale tagasi ronida. Ei, internetti pole üldse! (Seda enam jäi õhku küsimus, milleks on tillukeses raudtee piiripunktis - kust rong läheb läbi ÜKS kord päevas - viisteist arvutit, pealegi kui oli näha, et ainult ülemus üldse pädevalt arvuti kasutamisega toime tuleb).
Siis kadusid piirivalvurid ära, rong sõitis ka minema. Jätkasime nõutult telekavaatamist, kus vaheldumisi ülikõva kutt sportautoga mööda Moskvat sõitis ja vene keeles räppis või lehvivas valges hõlstis korpulentne naisterahvas traagilise armastuse üle halas. Viimaks tulid piirivalvurid tagasi ja selgus, et kuna neil seal internetti pole, viiakse meid autoga teise piiripunkti, kus on internet, ja siis näeb mis edasi saab. Nii sai, umbes kella kuue paiku ajas ülemus oma autole hääled sisse ja koos paari piirivalvuriga saime oma viimase Armeenia-tuuri. Tolles piiripunktis tõepoolest oli internet, selgus, et jah, mul on kehtiv viisa, passi löödi vabastav tempel ja näidati, et Gruusia on seal ja good luck. Lonkisime üle piirijõe Gruusiasse, saime templid passi ja mõtlesime, mis edasi saab: kottpime, ei mingit liiklust, rong juba ammu kadunud.. Käisin ühelt Kalashnikoviga piirivalvurilt uurimas, ega lähedal juhtumisi kohvikut vms ole - ei, mitte midagi. Külm oli kah. Ja mitte ainsatki sõidukit. Midagi polnud teha, läksime keelatud uksest Gruusia piiripunkti tagasi ja küsisime, kas võime vähemalt soojas olla. Soojas olla lubati ja piirivalvurionu küsis, kas me taksot tahame, 30 dollarit, Tbilisisse (see on ca 70 km). Noh, 70 km kohta ja sellises mahajäetud kohas oli see päris hea pakkumine, liiatigi et takso pidi 10 minutiga kohal olema. Oligi, ilmselt mingi piirivalvuri sõber, kes sedasi väikest lisaraha teeb, sest taksomärke tal küll polnud. Tbilisisse ta meid aga viis, töö kiire ja korralik, ja kesklinna jõudsime veel enne rongi. Märge mällu järgmiseks korraks: liigse elukogemuse vältimiseks tasub viisa piirilt võtta. Paberkujul. !!

Armeenia mägimaastikud on väga ilusad. On lõputud lumelagendikud, mida taevast eristab ainult õrn kõrgustest alla vaatav mägede joon, ja et mäedki on lumega kaetud ning õrnalt pilvedesse mattunud, võiks seal vabalt otse taevasse suusatada, sest silmapiiri ette ei tule. Piltide hulgas on mõned mäepildid, sealt näeb.
Nende mägede vahel asuvad külad see-eest luksusega ei hiilga, väiksed määrdunud külatänavad, õuedel hiiglaslikud heinapallivirnad (kuna seal puid naljalt ei näe, kahtlustan, et sellega nad kütavadki), poollagunenud pisikesed majad, igal pool lagunemise jäljed. Kahjuks nägime seda ainult bussi/rongiaknast, nii et oskan öelda vaid välimuse kohta, inimesi ja elu ei tea.

Jerevani jõudes olime koledasti näljased. Astusime hea õnne peale sisse ühest uksest, millel küll ühtki lubavat silti polnud, kuid kuidagi andis see uks lootust söögi lähedalolust. Nii oligi :) Sattusime jaamapuhvetisse, kus pottidest head lõhnad levisid ja vanaemaliku olemisega tädi meid lähemale viipas ja kohe süüa pakkuma asus. Ta ei teinud seda nagu keegi, kas tahab oma tööd tehes inimestele toitu müüa, vaid vanaema, kelle lapselapsed viimaks suvevaheajale toodi, kusjuures selle linnaelu peal on nad koledasti kõhnaks jäänud.. umbes nii.

Jätkub järgmisel korral, me peame nüüd vaatama, kuidas Riiast Tartusse saada :)