Gruusia-Armeenia, esimene osa

On laisk udune-vihmane hommik, kõik ülejäänud alles põõnavad, nii et ma saan viimaks natuke kirjutada.
Oleme viimast päeva Jerevanis. Tõelises rännukorteris! Meie "peahost" Navid on Iraanist ja õpib siin, tema korterinaabrid hetkeseisuga on hispaanlane Lucas (töötab siin vabatahtlikuna) ja leedulanna Donata (oli pool aastat siin vabatahtlik, homme sõidab tagasi), poole kohaga elab siin veel üks ameeriklasest rahukorpuslane Tom.

Aga algusest peale: nädal tagasi esmaspäeval me ei maganudki, vaid pakkisime ja ma lõpetasin veel üht kirjatööd. Plaan oli bussis magada. Selle hea plaaniga me rahulikult bussijaama läksimegi, aga selgus, et plaanis esines ka ootamatuid kitsaskohti, nimelt et bussi soojendus ei tööta ja kogu see süsteem lõõskab meile kaela jääkülma õhku kiirusega 20 meetrit sekundis. Ma isegi ei tea, kust täpselt buss läbi läks, sest juba Elvaks (kui see just Kambja ei olnud) olid silmad pealuu sisse ära külmunud. Niisiis une asemel oli viis (VIIS) tundi hibernatsiooni. David käis bussijuhiga rääkimas. Ta oli isegi eestikeelse kõne kokku pannud: "Hei, vana! Mis see on? Minu naine see on suur jäätis!! See ei ole normaalne!" Kahju küll, et bussijuht ainult vene keelt oskas. Igatahes sai ta vist aru, sest midagi ta üritas, kuigi edutult. Siis ta käis mind vähemalt lohutamas, öeldes, et vchera eta rabotal. Ega see suurem asi lohutus olnud, et eile töötas, aga no tore et üritaski.
Oma varbaid hakkasin korralikult tundma alles Tbilisis.

Riia lennujaam oli nagu ikka. Hommikust sõime ühes USA toiduketis, imelik tunne oli - viimati käisin samas kohas söömas Mexico Citys, ja nüüd siis Lätis. Teenindaja oli küll korralik Läti toode, meil oli pea-aegu kahju vaadata, milliste raskustega ta laua ääres seistes naeratust näol hoidis. Olin valmis pea-aegu ütlema, et ta ei pea seda tegema, sest see paistis talle füüsilist piina valmistavat. Pärast tipi jaoks meil Läti raha polnud, siis jätsime talle arve vahele ühe Kalevi shokolaadi. Äkki shokolaad tõstab natuke tuju :)

Riia-Praha lennu magasin südamest maha, Prahas otsustasime õhtustada, sest Tsehhi toidust on nii mõndagi head kuuldud. Vastas tõele! Kneedlid, liha, kaht sorti hapukapsas, kuum pirnimahl, vaarikatega pannkoogid, maksaklimbid.. Sügisel Brnosse minemine tundub täitsa hea mõttena :)

Pärast veeresime lennujaama tagasi ja tahtsime õhtusöögirammestust lennukis välja magada. Sellelgi plaanil olid oma nõrgad küljed, sest meie ees istus terve kamp Hispaania poksijaid, neist kõige bravuurikam seejuures üks naine. Võib-olla ta lihtsalt karjub oma vastased pikali, sest isegi ta suust tuleva tavalise kõne detsibellid hoidsid alustuseks ärkvel kogu Tbilisi lennu ootesaali rahvast ja seejärel sama rahvast lennukisse kolinuna. Tema ja ta sõbrad sekeldasid mööda lennukit, mõned neist üritasid endale võistluste ajaks Gruusia tsikke sebida ja Xena ise pidas ühe kolleegiga padjasõda, mis ruumikitsikuse tõttu piidus küll lihtsalt teineteise tagumisega. Meie ja hispaanlaste vahel istusid eesti mehed ning nii kui hispaanlased suu lahti tegid, hakkasid eesti mehed kõrvatroppe otsima :)

Hommikupoole ööd jõudsime Tbilisisse. Nende lennujaam on uhke ja kiiskav, meenutab tõepoolest Atatürgi oma, nagu enne reisifoorumitest lugesin. Kuna siitkandi lennud sinna kole vara jõuavad, tasub kõrva taha panna, et Cappadocia kohvikus (lennujaama väljapääsu suunas vasakut kätt) on väga mugavad ja magamiseks ideaalselt sobivad istmed :) Ja kui hommik jõuab, saab suvalise linnaliini bussiga linna, see maksis 40 tetri nägu (umbes 3 krooni), bussid väljuvad lennujaama eest ja lähevad vabalt kesklinna.

Meid tervitas mägede kohal särav hommikupäike. Esimeste asjadena märkasime, et kõik kannavad musta ja et paljud löövad pidevalt risti ette.
Läksime oma majutajate poole. See oli algusest peale kodune paik: pooleteisetoaline vanas majas (neil on tornitoa asemel mezzanine, tänu kõrgetele lagedele ehitatud rõdulaadne poolkorrus), neil on noor isane kass ja kaks tütart (väiksem, Marist natuke noorem porises parajasti lasteaeda mineku üle - noh, täpselt nagu kodus :)), on vanad lihvitud põrandalauad ja isetehtud pildid seintel.. Siis sõime hommikuputru ja jõime teed ja asutasime end linna minema, aga unevõlg oli nii suur, et esimeses kohvikus jäime pea-aegu magama, nii et andsime alla ja tulime koju tagasi. Meie ajutisel kodul oli Tartu koduga veel midagi ühist, nimelt iga hetk võib mõni sõber läbi astuda :) Seega tutvusime uusmeremaalase Murdochiga, kes elab vandersellielu ja kirjutab raamatuid, ning paari kohalikuga, kelle nimed ma kahjuks kohe ära unustasin. Murdochi järgmise raamatu nimeks saab muideks "Easy Whistle Solo".
Selle teadmisega istusin korraks voodile ja järgmisel hetkel juba magasin.

Meie läbiv plaan hommikuti vara tõusta on läbivalt läbi kukkunud. Ei olnud järgminegi hommik erandite killast. Meil oli üldse palju plaane, minna Gorisse ja Davith Garejasse ja kuhu kõik veel, aga nende plaanide nõrk koht oli varatõusmise plaani läbikukkumine. Niisiis avastasime lihtsalt linna ja selle käigus nii palju söögikohti ja kohvikuid, et narrin meie seiklust vahepeal toidureisiks. Aga Gruusia toit on hea, nii et mis siin häbeneda :) Ja odav!
Ühel päeval ronisime üles kindluse juurde. No turismist nad siin küll palju ei tea, kogu see kindluse ala oli hooldamata ja kohati päris ohtlik, selle jalamil on siiski normaalne jalutusrada. Nii kindluses kui tollel rajal kohtasime iga saja-mõnesaja meetri taga mõnd peituvat paarikest, kes meie lähenedes teineteisest siivsasse kaugusse taganesid (ja nad ainult suudlesid, riided olid seljas ja puha). Põhjuseks see, et üldiselt vaadatakse seal kandis abielueelsele kurameerimisele halvasti. Roberto (meie majutaja) rääkis, kuidas nad ükskord Ekaga kesklinnas ühel sillal suudlesid ja üks tädike tuli ja hakkas röökima, et mis siin toimub ja et kui Roberto tema poeg oleks, tapaks ta Roberto ära. Nojah siis.

Ühel teisel päeval käisime muuseumis, mille hoones vist kunagi asus kool, kus Stalin õppis. Praegu on seal ikoonid, vanaaegsed ja natuke uuemad. Meile pandi giid ka sappa, ta pööritas iga muistse ikooni juures silmi ja ütles, et see on PUHTAST KULLAST ja seal on nii-ja-nii-palju vääriskive ja oli iga kord pettunud, et me jahmatusest pikali ei kukkunud. Ma oleks parema meelega neid vist rahus vaadata tahtnud. Aga muistsed ehted on neil väga ilusad, peen ja uhke töö! Ja ikoonid olid ka ilusad, kullast hoolimata.