Vaatasime paari päeva eest üht Mehhiko filmi, mis on Mexico Citys filmitud. Need vaated, keel ja inimesed tõid nostalgiat, igatsust nende värvide ja lõhnade ja maitsete ja helide ja tunnete järele, kuigi praegu aknast meie talveilu vaadates on see igatsus rohkem teoreetiline, hetkeline.

Palju sellest, mida ma Mehhiko juures armastan, on Davidiga kaasa tulnud. Nende eriline soe tundlikkus ja tähelepanelikkus, vahel absurdsuseni vastandlikust ühiskonnast tingitud terav maailmatunnetus jpm koos Mehhiko toidu ja ilusa hispaania keelega on nüüd kodus olemas.

Päikeseigatsus piinab küll mõlemaid ja Marigi kurdab vahel, et miks me Mehhikosse ei jäänud. Ent iga päev on natuke valgem ja pikem ja kord tuleb jälle kevad. Kui südames on hea, siis on igal pool hea, olgu valge või pime, külm või palav.