mis te päriselt mõtlesite, et nüüd läheme koju magama või?

Mu netielu kannatab praegu tohutult päris-elu all :)) Seda blogiposti kirjutan juba paar nädalat. Niisiis, ilusti algusest peale.

Aastavahetus möödus (eriti eelmise aastaga võrreldes) lausa piinlikult vaikselt. Meil oli kutseid jumal teab kui paljudele igat masti üritustele, sangria-peost kuni metsasaunani, ja mis meie tegime? Mõtlesime, et lähme vähemalt südaööks raeplatsi, siis jäime väiksele uinakule ja magasime nagu notid hommikuni välja. Šampuse jõime ära alles järgmise päeva õhtul, kui Josh ja Ieva külla tulid. Nendega jõudsime traditsioonilisele 1. jaanuari üritusele ehk Mummu sünnipäevale, kus traditsiooniliselt oli virnade viisi kõikse paremat toitu, see kord aga ebatraditsiooniliselt vähe inimesi. Pooled külalised olid minu toodud :)) See ei seganud aga haridusprogrammi läbiviimist ehk õppisime koos mantraid laulma ja siis rääkis Mummu flow-seisundist. Kahjuks pidin tavalisest varem lahkuma ja poole rahvast kaasa viima, kuna minu külalised olid küll eelmisel päeval tollel sangria-peol käinud, kuhu meie ei jõudnud. Seetõttu olid nad väga väsinud ja Ieval oli ikka veel natuke paha olla. Niisiis - magamaminek.
Järgmisel päeval käis kõiksugu külalisi, teekann huugas kogu aeg, hunnik saiu ja pirukaid sai küpsetatud ja ära söödud, õhtul külalised veidiks omapead jäetud ja Vanemuises kontserti kuulatud, siis Ragne pool Joshi, Ieva, Avrili ja teistega õhtust söödud.. Muuhulgas tegime loenduse, kui paljusid keeli kohalolijad räägivad. Vist oli 12? Meil oli seltskonnas kaks venelast, kaks eestlast, üks juut, üks soomlane-belglane (50:50), üks leedulane, üks jaapanlane, üks mehhiklane; ja kõik rääkisid vähemalt kolme keelt.

Öösel võtsime takso, et Avril Marteni poole magama toimetada ja ise ka koju unele minna. Jätsime kõigiga hüvasti, ronisime õues taksosse ja siis Avril küsib: "Mis te päriselt mõtlesite, et nüüd läheme koju magama või?" - "Eeeee.. jah." - "Ei, helista Martenile, et las paneb riidesse ja tuleb välja, lähme linna jooma!". Nii sai. Veetsime viljaka öö, mille käigus Avril selgitas mulle oma doktoritööd ja mina talle enda oma ja viimaks pidime selle kõige unustamiseks tekiilaringi tegema.

Pärast seda nädalavahetust said igasugused pühad ja puhkamised läbi. Olen jõudnud igal moel tegus olla, tööl käia ja palavikuga tuumanohu põdeda ja näputööd teha ja üldse. Sel talvel on Eestis imeilus olla. Ma ei mäleta ühtki sarnast talve, kuigi võimalik, et mõni on kunagi lapsepõlveaegadesse jäänud. Hommikuti viin Mari lasteaeda, kui läheme, on alles pime, aga kui läbi linna tagasi lippan, hakkab juba valgeks minema ja kogu see õhetav taevas, lumevalgusest tüüne, ja need postkaardipuud, mis iga päevaga aina kaunimaks muutuvad, ja palju veel. Nii palju hetki.. See talv jääb kauaks unenäona meelde.

Oleme juba kolm korda Vanemuises käinud. Päris hea saak kahe nädala kohta, või mis? "Kaunimad hetked su elus" sisaldas natuke rohkem juttu kui oodanud oleks, aga oli tore ikka. "Kuidas kuningas kuu peale kippus" oli ülikõva, ka täiskasvanutele, ja Vanemuise tõlgendus meeldis mulle vist rohkemgi kui lapsepõlve telelavastus. Üleeilsesse jäi kõige kummalisem elamus: "Estonian Guitar Octet". Alkohol oli seal odavam kui tavaliselt ja varsti avastasime, et see oli vist tagamõttega, et kõik võimalikult kiiresti end konditsiooni viia jõuaksid, kuna kanepit meil avalikult müüa ei või. Okei.. esimese loo järel plaksutas publik veel küllaltki entusiastlikult, umbes nii, et noh, üllatasite meid toredasti. Teise loo järel läks aplaus juba hõredaks ja kõige publikupoolsem kitarrist, kes enamasti niisama vahtis, jõllitas rahva nägusid seletamatu irvega. Ma nimetaks kontserdi esimest poolt kosmiliseks kakofooniaks. Ütleme, oli näha, et meestel olid head kitarrid ja et nad ilmselgelt oskasid neid mängida, aga miks siis sedasi? Kolmanda loo ajal mediteerisin, kuidas olen oma kodus ja kuulan MUUSIKAT, ükskõik mida, millel on mingigi rütm või meloodia, eelistatavalt mõlemad. Neljanda loo ajal kaalusin juba vaikset minemahiilimist. Ausalt, pean end muusikas väga avara silmaringiga inimeseks ja väga liberaalseks ka (seni, kuni esinejal pole kauboisaapaid ja -kaabut ja kuni ta entusiastliku kitarrimängu saatel "Jiiiihaaaaaa!!" ei karju), aga see kord oli liig, olin tõesti valmis poole kontserdi pealt põgenema. Kui juba ringi piilusin ja mõtlesin, et ehk tuleb varsti vaheaeg ja miks need tuled põlema peavad, pimedas oleks palju lihtsam ära hajuda; tegid nad viimaks kõik heaks, esitades vägeva versiooni Nirvana loost "Smells Like Teen Spirits" ja edasi tulidki lahedad asjad, oli rütmi ja kõike. Aga tagasi neid ei plaksutatud.

Häid külalisi on käinud. Isegi kreembrüleed olen viimastel päevadel juba kaks korda teinud ja imehäid veine on siia sattunud, muuhulgas Prantsusmaa Alsace'i piirkonna parimaks veiniks peetav - sildil on kirjas "Domaine Maurice Schoech Pinot Auxerrois Vieille Vigne", otse selle tootja keldrist toodud.
Olen end hingetuks naernud ja veel öösel naeru pärast üles ärganud.
On ilus.

Vana köök elab viimaseid nädalaid. Varsti hakkab uut lubama :)