dämit!!

See dämit on ainult märksõna enese jaoks. Anu, tuleta seda mulle meelde, niipea kui näeme!! (ja see võiks olla niipea kui võimalik!)

Mari on suutnud jälle kolmveerand voodit okupeerida, üritan siia mahtuda, aga samal ajal on pead veidi vasakule keerates imeilus vaade öise Tallinna katustele ja tornidele.

Üle pika aja oli nädalavahetus, mis oli tõesti Nädalavahetus. Võimalik ka, et mu praegust ja järgnevat eufooriat põhjustab asjaolu, et jalg sai ravi ja ei valuta praegu üheski asendis :)))) Üle pooleteise kuu!!

Pool laupäeva tegime Mari ja Arto ja Ritaga piparkooke. Arto oli esimest korda elus ise piparkoogitainast teinud, kusjuures tulemus oli väga kõva! Korralikule amatöörfotograafile kohaselt pani ta kohe ka kaamera jala peale ja see dokumenteeris siis iga 20 sekundi tagant ahjus toimuvat.
Niipea, kui piparkookidega ühele poole saime, oli aeg Sari sünnipäevale minna. Nii armas oli Sarit näha, samuti tema eksabikaasat, kellega nad siiani väga head sõbrad on. Selgus, et Avril on samuti ülilahe inimene. Ta tegi magistri semantilistest ontoloogiatest (AL), praegu teeb doktorit filosoofiliste aksioomide ontoloogiast, on väga laheda RnB ansambli juhtfiguur, töötab Iltalehti fotograafina ja on lihtsalt inimesena nii-nii-nii äge. Ma ei imestanud üldse, miks nad Sariga kunagi armusid ja nii kaua abielus olid, ainult nukker, et see neil läbi sai. Läksin sinna ennekõike Sari pärast, aga niisama oli ka lõbus. Sari sõprusringkond on sama kirev kui ta ise. Muuhulgas vestlesin pikalt ühe Hollandi filmitegijaga, siis ühe Tartus õppinud filosoofiga; ja eemalt nägin isegi ersalasest finnougristi. Mari joonistas koos ühe omavanuse tüdrukuga ja avastas üsna kähku, et saab soome keelest küllalt palju aru.

Pärast tulime Arto poole tagasi, panime Mari millalgi magama ja hakkasime tantsima. Ülejäänud soomeugrilastel (Arto on soomlane, Rita aga ungarlanna) läks see esialgu veidi raskustega, aga kui tekiilapudel välja tuli, tantsisime varsti kõike samba batucadast reggeatonini. Kui tantsimisest väsisime, oli vastasmaja kardinateta korteris parasjagu üks alasti paar, nii et varjuteatrit jälgides saime teoretiseerida, millega nad tegelevad. Esialgu üsna ühesuunalisest kokkusulavate varjudega tegevusest sai kähku millegi üle vaidlemine, sest figuurid eraldusid ja vehkisid kätega, me siis lõime teooriaid, mida nad teevad ("mees selgitab naisele oma doktoritöö teemat" näiteks). Samuti tutvusime põhjalikult "Danca do creu" (lihtsalt juutuubige) erinevate variantidega, millest koorus tõdemus ANU, ME PEAME SINUGA SELLE TANTSU ÄRA ÕPPIMA JA PITTU MINEMA!!!

Pühapäeva hommik oli pikk ja aeglane. Tegelikult meil kellelgi pohmakat polnud, sest koguseliselt jõime väga vähe, lihtsalt oli tantsujärgne väsimus. Mari avastas Arto lennusimulaatori ja profi tantsumati ja seinasuuruse kodukinosüsteemi, nii et me saime rahus köögis kohvi- ja glögitasside taga tšillida, muusikat kuulata ja ühiselt soomeugridele kohaselt vaikida. Eks sai ikka elu ja ilma ka lahatud, ent isegi koos vaikida oli väga hea. Soomeugrilased oskavad :) Olin tõesti sellest koosolemisest väga õnnelik. Sõprade nägemisest ja kahe uue sõbrapotentsiaaliga inimese tekkimisest ja kogu sellest rahust, mis meil oli.

Pikk hommik sai kuue ajal viimaks läbi, tõttasime Mariga praami peale. Soome iseseisvuspäeva tõttu oli natuke jama, aga kohale me saime. Nüüd oleme juba Tallinnas ja mu jalg on ravitud!! Võib-olla tuleb mõni seanss veel, sõltub sellest, kuidas taastumine läheb, aga praegu on täiesti jumalik olla. Homme, s.t täna, lähen trenni ja vaatan, kuidas on. Eufooria!!!