Luz y Fuerza del Centro

See nädalavahetus oli sündmusterohke.. nii- ja naapidi.

Reedel otsustasime endalt heita linna ahelad, aga enne seda tuli intervjuu anda, nagu kord ja kohus. Läksime kokkulepitud ajal Adriani poole ja hakkasime ootama. Kuna ootamine venis pikemaks, jõudsin juba oma lumivalgele särgikesele õlut ajada (ja vahetussärki muidugi kaasas polnud). Võttegrupp jäi sirgelt hiljaks, ja kui nad viimaks kohale jõudsid, pandi veel tükk aega tehnikat üles ja siis küsitleti Adriani ja siis veel üht kutti ja kui järg viimaks meieni jõudis, oli Mari nii näljane ja väsinud, et tegi kaamerasse ainult ülitülpinud nägu. Selline oli siis tema teledebüüt :)

Pärast intervjuud sõime meeleheitlikult tacosid, sest nälg kippus juba silmanägemist võtma, ja siis lahkusie Pachuca suunas. Tahtsime telkima minna, kuna Salvador oli Prantsusmaalt oma elu esimese telgi saanud ja see oli hea ettekääne kambakesi metsa põgenemiseks. Laupäeval toppisimegi auto maast laeni lapsi ja asju täis ning põrutasime Hispaania folkmetali saatel Zacatlani. Hispaania folkmetal kõlab nii:



Muuhulgas oli pagasnikus kaks telki, suur madrats, kaks väiksemat madratsit, kuus tekki, comal (suur metallplaat toiduvalmistamiseks), lademetes liha, ujumisprillid (Angel), vahukommid, veepomm (Mari), ... Ega telkimine naljaasi ole :)
Viimane kolmandik teekonnast möödus täielikult paksudes pilvedes sõites, mis ei tõotanud üldse head. Pilvedes sõitmise all mõtlen täpipealt pilvede sees sõitmist (ei mingit pistmist kanepi, kokaiini ja muude pilvitusvahenditega), pilved lihtsalt lösutasid mägedel, mägiteed kaasa arvatud.
Ja Zacatlanis oligi sama lugu, nähtavus paar meetrit ja õhu asemel mingi.. poolvedel ollus, mis mitte ainult ülevalt krae vahele ei imbunud, vaid ka külgedelt ja vist isegi altpoolt naha vahele pressis. Lisaks oli telkimisala üsna väike ja vapralt ilma trotsides tegeles üks seltskond kiirjoomisega. Vaatasime hetkeks taevasse (selleks ei pidanud küll kuigi kaugele ega kõrgele vaatama, taevas oli kohe käe- juures), siis toda seltskonda, kujutledes, mis seisundisse nad veel ööseks jõuavad, ja lasime jalga. Ilmastikule vastavalt vahetasime muusika Doorsi vastu.

Järgmine siht oli Huasca. Kuna Mehhiko vahemaid ei anna just pooltundides mõõta, jõudsime sinna päris hilja ja pimedas. Õndsalt juba ühe telkimisala väravate juures seistes saime aga kuulda, et hinnad on seal aastaga kolossaalselt tõusnus ja isegi oma varustusega telkimise eest peaksime maksma 100 peeseot nägu, lapsed kaasa arvatud. No tänan väga, oma telgis magamise eest küll ei hakka sellist summat maksma!! Seega ronisime autosse tagasi ja siirdusime viimase lootusena Mineral del Chicosse, seal on suurem rahvuspark paljude telkimiskohtadega. Pärast ebaõnnestunud otsinguid leidsime viimaks telkimiskoha, kus keegi ka väravas oli ja küttepuid müüs. Bingo!
Muideks, see koht on Pachucast 20 minuti kaugusel, aga seoses eelnenud otsirännakutega jõudsime sinna ca viie tunniga :)

Salvadori telk oli tõesti vinge; kui selle kotist välja võtsime, hüppas telk ise lahti ja kokku ja lisaks tuli ainult vaiad maasse litsuda.
Siis küpsetasime lõkke peal liha, vaatasime tähti ja vajusime surmväsinuna magama. Pühapäeval küttis päike nii kõvasti, et mul hakkasid isegi käeseljad punetama (seda pole vist enne juhtunudki). Jätkasime vahukommide ja liha grillimist, müttasime poistega metsas, tegime Marile võilille- ja ristikupärja, lennutasime tuulelohesid, jõime sangriat ja panime Salvadori telki kokku. Märkisin selle siin eraldi ära, sest telk, mille avamine võttis ühe sekundi, läks kokku umbes tunniga :) Juhend oli ainult piltidega, ei ühtki sõna, ja see oli umbes nagu need paberisse pakitud, ülilihtsalt avanevad suhkrutükid, mida ma siiani valesti lahti käristan - idee poolest väga lihtne, aga keegi ei saa aru, kuidas see täpselt käima peaks.

Kui levialasse tagasi jõudsime, tuli pommuudis. Ühesõnaga: suur osa mu siinsest lähikonnast töötab - TÖÖTAS - riiklikus elektrikompaniis "Luz y Fuerza del Centro". Anu, neist, keda sina tead - David, Paco, Sergio, Rodrigo, Suri, Rodrigo vanemad.. Viimased paar nädalat on selle ettevõtte ümber suur möll käinud, aga nihukest lahendust ei osanud keegi karta. Nimelt: valitsus tahtis juba mõnda aega nende ametiühingust lahti saada ja ettevõtte enda maha parseldada. Ametiühinguga on see probleem, et kui suurem osa ametiühinguid on siin ebademokraatlikud ja alluvad valitsuse kontrollile, siis LyF oma on vasakpoolne, demokraatlik, lausa kergelt punane. See asutati Mehhiko revolutsiooni ajal, 1914, ja läbi aja on see olnud üks "töölisklassi" õiguste eest võitlejaid. Iga kahe aasta tagant uuendas too ametiühing valitsusega kollektiivlepingut, nõudes töötajatele paremaid tingimusi ja soodustusi, ja ülejäänud ametiühingud läksid alles seejärel oma asja ajama, võttes LyF lepingud aluseks. Niisiis, see oli üks probleem. Teine probleem oli see, et valitsus tahab Mehhiko elektrimajanduse väljamaa ettevõtete kätte anda (praegu kuulub elekter riigile). See mahaparseldamine on siin tuntud komme, varem läksid sedasi telekommunikatsioonid ja nafta, ikka räägiti, et teenus paraneb ja hinnad alanevad, aga loomulikult oli tulemus vastupidine.
Eile öösel kell 23 (pärast seda, kui Mehhiko alistas jalkas El Salvadori, pääsedes sellega maailmakarika finaali) võttis föderaalpolitsei Luz y Fuerza üle. Presidendi korraldusel. Välja nägi see nii:

Kujutlege hetkeks, et Ilves saadab politsei eriüksuse laupäeva öösel Eesti Energiat üle võtma. Just see siin toimus..
Ainuke paralleel Eestist, mis mulle meenus, oli pronkssõduri mahavõtmine - jah, see käis ka nii.
Igatahes.. eile öösel kaotas töökoha 45 000 inimest! Pluss ca 20 000 pensionäri, kes said oma pensioni sellelt ametiühingult.
Operatsiooni korraldasid president (kes tuli võimule pettusega, räige tulemuste võltsimisega), peaminister (kes on advokaat ja enne peaministriks saamist kaitses kohtus narkoparuneid) ning politseijuht (kes kaitseb üht narkokartelli ja ehitab 20 miljonit peesot maksvat maja; ajakirjanikud tõestasid hiljuti, et oma palgaga ei ole tal mingit võimalust neid ehitusarveid tasuda - ent tasutud need kuidagi saavad..). Seaduse järgi oleks president pidanud kõigepealt saama kohaliku parlamendi aseaine nõusoleku, aga seda pole, nii et nalja hakkab veel saama.
Just helistas mu marksistist sõber, ütles, et helistamine on turvalisem kui sõnumite saatmine, rääkisime tükk aega poliitikast. Teisipäval korraldavad marksistid erikoosoleku, arutades, mida saaks LyF heaks teha.
President pidas kah kõne. Ma teksti ei kuulanud, aga hääletooni järgi otsustades oli see puhas propaganda, kõlas rohkem nagu punanurga moodi.
LyF omad plaanivad suuri väljaastumisi, demonstratsioone, teetõkkeid. Nüüd sõltub sellest, mida teised ametiühingud teevad - kas ühendavad jõud või tõbavad saba jalge vahele. Üks LyF likvideerimise lisaeesmärke on arvatavasti muude ametiühingute hirmutamine. Kõige hullem on aga ikkagi, et mis saab 45 000 töötuks jäänud inimesest ja nende perekondadest? See siin pole Eesti, et mehed-naised mõlemad töötavad, väga paljudes peredes on endiselt mees ainuke toitja, naised kasvatavad lapsi. Eks näis..