Bandiera rossa!

Me õppisime seda, itaalia partisanide laulu, teises klassis.

Vaatame Mariga telekast otseülekannet Zocalolt, linna peaväljakult. Ei tea veel, kui palju inimesi sinna lõpuks kogunes, igal juhul üle 50 000. Kell neli algas ametlikult marss, praegu on kell pool üheksa ja ikka veel seisavad kõik seal, peetakse kõnesid, skandeeritakse. Õnneks pandi metalliväravad välja, nii et relvad jäid ära.

Niisiis.. president ei ole endiselt parlamendi nõusolekut küsinud ega saanud (kuigi ilma selleta poleks tohtinud midagi teha), rikkunud on ta vähemalt kolme põhiseaduse punkti. Ametiühingu arveldusarve külmutati juba nädalavahetusel, nii et reaalselt neil ei ole isegi ressursse vastupanutegevuseks ega võimalust raha koguda. Inimesed, kes oleks pidanud teisipäeval palka saama, on rahata. David rääkis, kuidas üks ta kolleeg näitas viiekümnepeesost ja poolikut võileiba - see on kõik, mis tal veel on.. ja tal on lapsed. Ja tema on vaid üks 45 000 tööta jäänust..

Lus y Fuerza kontorid ja nende hallata olnud jaotusvõrk anti üle teisele elektrikompaniile, mis erinevalt LyF-st on juba suuresti rahvusvaheliste kontsernide omanduses (LyF kuulus puhtalt Mehhiko riigile) - s.t elektri privatiseerimine ehk mahaparseldamine läheb edukalt. Häda on aga selles, et tolle teise kompanii inimesed ei valda tehnikat kuigi hästi ja suured piirkonnad on nädalavahetusest saadik elektrita. Häda oli selles, et riik keeldus aastaid LyF elektrivõrgu uuendamisse investeerimast, niisiis olid selle töötajad tihti sunnitud töötama kiviaegsete jaamadega, mida hoidiski töös puhtalt mõne üksiku inimese leidlikkus ja tehnikatundmine - ja teise firma kutid ei jaga teemat. Elektrikatkestusi ja probleeme on väga palju, siingi, kus ma praegu kirjutan, kustub valgus iga natukese aja tagant.

Kõige hullem on aga siiski viis, kuidas see lüke tehti - lihtsalt president käsib, eripolitsei lendab peale ja võtab ilma ühegi selgituse, põhjenduse või õiguseta lambist kõik üle, vallandades sellega kümneid tuhandeid inimesi. Suurem osa vasakpoolsetest organisatsioonidest, veel-vabadest ametiühingutest, tudengitest jne on LyF inimestele toetust avaldanud, aktsioonid käivad üle maa. Nii tahaks praegu Zocalol olla!!! Kahjuks pean seda telekast vaatama, kuna 1) Mari ja 2) David hoiatas, et blond pea jääb rahvamassis väga kiiresti silma ja kohalikku poliitikasse sekkumise eest võidakse väga kergesti riigist välja saata ning sisenemiskeeld panna. Vähemalt ühe asja tegin, kirjutasin Eesti energeetikatöötajate ametiühingute liidu juhile ja ütlesin, et ehk nad saadavad toetusavalduse või midagi.

Päevad on nüüd hoopis teistsugused. Magame kauem (v.a päevad, kui Politecnicos loenguid annan), esimese asjana hommikul läheb uudiste lugemiseks. Siis kohv ja võileivad, saatjaks ikka uudised. Seejärel lähen Mariga Politecnicosse või parki või hakkan kodus tööle, ta läheb paari teise politoloogiat õppinud kolleegiga metroosse, ülikoolidesse jne lendlehti jagama, ametiühingu koosolekutele ja tuleb hilisõhtul, surmani väsinud.. aga vähemalt terve. Ja suurem osa mu siinsetest lähedastest - täpselt samamoodi. Hilisõhtuti Facebookis või MSNis räägime, mis ja kuidas ja kas kõik on veel terved ja mis edasi saab. Üle pika aja olen isegi padrunite lugemist näinud, relvad ise õnneks on veel mängust väljas (aga korraliku püstoli saab siin mustalt turult 4000 peesoga).

Kell on üheksa ja meeleavaldus ikka veel käib...

Nädala pärast sel ajal sõidame bussiga Cancuni poole, et sealt reedel Brüsselisse lennata. Enne seda annan kolmapäeval veel oma viimased loengud ja Alexander tahab mu tulevikku arutada.