Antwerpenist

Esimene hommikusöök Euroopas alates juuni lõpust..

Oleme Antwerpenis (Belgia) ja teeme lõunani aega parajaks, kuni Joris töölt vabaks saab. Lõpetasin just sellise croissandi söömise, mis oma nime absoluutselt väärib. Suure tähega. See on just see, kuidas ma croissanti ette kujutasin. Ei midagi ühist nätskete tainajunnidega! Kuum, lõhnav ja suussulav-krõbe ühtaegu, ja parima või õndsa maitsega. Mari tomatisupp oli samuti imeline. Vähemalt läheb Mehhiko toidult Euroopa omale üleminek sedasi veidi sujuvamalt :)

Siin on sügis. Olin veidi kurb, et Eesti sügise jaoks liiga hilja kohale jõuame, aga siin on see veel täies värvis ja ilus. Puud on kõik kollased-punased-kirjud ja kliima ei löö kohe jalust maha, kuigi seenekat tuleb küll ja inimesed tänaval käivad, pea maas, kraed üles tõstetud ja näod mornid. Mari juba küsis mu käest, miks siin inimesed kõik nii tõsised on, mitte rõõmsad nagu Mehhikos. Noh, piisab taevasse vaatamisest, et vastust näha :)

Niisiis.. kolmapäeval andsin Polis oma viimased loengud. Päris viimane loeng ei olnudki tegelikult loeng, vaid hüvastijätuks näitasin neile filmi laulvast revolutsioonist. Kui vahel patriotism nõrkema kipub, tasub seda vaadata :) Olin ju ise nende sündmuste ajal laps ja mäletan pigem emotsioone kui fakte, aga selle filmi abil sai faktid ka ritta. Ja see on ilus. Puudutav. Kui film lõppes, istusid kõik vaikselt edasi. Ütlesin, et see oli mu hüvastijätuks ja et nüüd nad teavad paremini, mis maa see selline on, kuhu ma tagasi lähen. Ikka istusid vaikides edasi. Siis tulid küsimused - või rohkem kommentaarid. Et see on õige, vabadust väärivad need, kes selle eest võideldnud on. Ja et kuidas nõukogude ajal elada oli? Ja et see paneb ka Mehhiko ühiskonna ja elu üle rohkem mõtlema. Pärast tuli veel mitu ilusat kirja ja üks poiss palus filmi koopiat, et seda ka oma perekonnale näidata. Sai ilus hüvastijätt :) Tegelikult käidi üle instituudi hüvasti jätmas, mitte ainult tudengid, vaid ka muud inimesed, kellega seal veidi kokkupuudet on olnud.

Ja siis oli veel hüvastijätte, pakkimist ja viimane Mehhiko õhtusöök.

Pärast paari unetundi oligi äkitselt juba neljapäeva hommik, tormasime autosse ja bussijaama. Jõudsime sõna otseses mõttes viimasel minutil! Ja 26 tundi bussisõitu võis alata.. Kui tundus, et oleme juba terve igaviku sõitnud, nägime silti "Cancun 1100 km" - ALLES??? Õnneks on Mehhiko bussid nii avarad ja mugavad, et see 26 tundi möödus märksa kiiremini ja mõnusamalt kui hilisemad 10 tundi lennukis! Istusime esimeses reas, kust oli ilus vaade ja kuulis bussijuhtide naljalugusid.
Mul tuli sellega seoses üks anekdoot meelde, mida hiljuti lehest lugesin - seoses Mehhiko presidendiga. Ahjaa, Eesti energeetikatöötajate ametiühingute liit saatis president Calderonile kirja, kus nad SME (Luz y Fuerza ametiühing) töötajatele toetust avaldavad :) Vähemalt nii palju sain LyF toetuseks teha.
Aga anekdoodi juurde.

Poiss jõuab koolist koju, kõht hirmus tühi.
P: Ema, mul on nälg! Ma tahan midagi süüa!
E: Meil ei ole midagi süüa.
P: (vaatab puuris olevat papagoid): Aga miks me ei võiks teha papagoid riisiga?
E: Riisi pole.
P: Aga kartulitega?
E: Kartuleid pole.
P: Aga õlis praetud?
E: Õli pole.
P: Aga gaasi peal?
E: Gaasi pole.
P: Aga keedame elektripliidil?
E: Elekter on välja lülitatud.
Papagoi puurist: VIVA PRESIDENT CALDERON CHINGAOOOOO!

Lõpp-peatus Cancun oli juba ehtne turistikas, mul tuli kohe Acapulco silme ette. Nägi ingliskeelseid silte ja kõik kohalikud üritasid minuga rääkida vigases ja aeglases inglise keeles, nagu idioodiga. Nende järjekindlus selle juures oli hämmastav, vastasin kogu aeg hispaania keeles ja nad lasid ikka autopiloodil inglist. Alles lennujaamas ühes poes umbes kümnendas voorus läks müüja viimaks hispaania keele peale üle. Hinnad olid seal samuti fantastilised, juurdehindlus kindlatele käsitööasjadele kõikus vahemikus 3-10 korda. Jäin oma veendumuse juurde, et mulle Cancun ei meeldi. Mulle ei meeldi Mehhikos turistina koheldud saada, aga sihukestes rikastele väljamaalastele sihitud kuurortides juhtub seda kogu aeg. Parem lähen puhkan mõnel väiksel metsikul rannal, kus keegi inglise keelt ei oskagi :) Lihtsalt stiilinäide Cancunist: bussijaamas oli mul vaja teada, millisest august väljub buss lennujaama. Küsisin värava piletikontrolli käest, "De donde va el autobus para aeropuerto?". Vastuseks osutas ta õige tasku poole, aga seeasemel, et öelda "numero tres" või midagi, lausus ta aeglaselt ja üpris koleda aktsendiga: "one, two, three!".
Lennujaamas läks JetAiri väravani kõik libedalt. Seal aga tulid pidevalt mingid onkud asja ajama. Kõigepealt toodi mulle paber, kus pidin pikalt oma andmed ja lennuinfo kirja panema ja seda kõike ainult selleks, et anda allkiri "mul ei ole kaasas üle 10.000 dollari väärtuses raha". Seda peaks mu näostki näha olema :) Ahjaa, mul oli paber (inglise keeles) juba praktiliselt täidetud, kui tuli onku nr. 2 ja hoidis mu nina ees paberilehte, kus tolle ankeedi küsimused olid viletsa käekirjaga prantsuse keeles kirja pandud. Vaatasin seda umbes minuti tummana, püüdes aru saada, miks siis sedasi? Viimaks sain aru, et ta arvab, et ma olen mõni belglane, kes inglise keelt ei oska. Ütlesin kõige parema keskkoolis õpitud briti aktsendiga (Rommel!), et vabandage, ma räägin inglise keelt. Selle peale jättis onku nr. 2 mind rahule. Seejärel tuli kolmas. Mul on veel sinise kaanega Eesti pass, samas kui Maril juba punane Euroopa Liidu oma. Võib-olla mind liigitati siis kuidagi kahtlaseks väljamaalaseks, sest onku nr 3 hakkas imelikke küsimusi küsima - kas Belgia on mu lõppsiht, kui ei ole, siis kuidas mu edasine transport on korraldatud, tahtis isegi näha mu jätkupileteid. Viimaks sain aru, et ta kahtlustab mind soovis Euroopa Liitu illegaalseks immigrandiks minna :)))))) Naer tuli peale. Istun Mehhikos ja mehhiklane pinnib mind, et kuidas ja kuhu ma Euroopa Liidus minna kavatsen :) Jätkupileteid ma talle muidugi näitama ei hakanud, vaid pidasin väikse kiirloengu Eestist, Euroopa Liidust ja Schengeni viisaruumist. Küllap mu väsinud-tülpinud enesekindlus lõi ta konspiratsiooniteooriasse mõra, nii et sain tast lahti, enne kui oleks pikemaks tõestamiseks läinud. Mehhiko piiriametnikega sain eelmise aasta septembris juba üleliiagi vestelda, rohkem ei soovi.

Lend oli üsna košmaar. Ok, erand tuleb teha JetAiri stjuuardessidele ja meie juures istunud belglastest abielupaarile, kes kõik olid superarmsad. Kõik meeldiv oli nendega seotud. Muidu aga.. just meie taha istusid kõige problemaatilisemad reisijad. Oli mingi paarike, minust vast veidi noorem silma järgi India juurtega hiiglapikk kutt ja tema belglannast tüdruk. Okei, lend oli väga odav ja selle puhul võis väikest istmeruumi kannatada, aga.. minu taha istus just see pikk kutt. Kõigepealt tundsin, et jalg läks millegi pehme vastu. Vaatasin oma tooli alla - mulle vaatasid vastu kaks hiigelsuurt räpast paljast jalga, mis olid rahus nii sirutatud, et mul oma jalgu enam kuskile panna ei olnud. Okei.. siis tundsin, et midagi läks mu küünarnuki vastu. Vaatasin tooli käetoe poole - mulle vaatasid vastu räpased varbad, küll väiksema jala omad. Tüdruk oli oma jala rahumeeli minu ja Mari tooli käetoele pannud! Oooookei... siis mõtlesin, et üritan magada. Panin klapid pähe, et üldine müra vähem häiriks, aga klapid ei kaitsnud selle eest, mis edasi toimus - kutt ja tüdruk mõlemad kohendasid ennast kogu aeg, vähemalt korra mõne minuti jooksul, ja seda muidugi nii, et minu tool iga kord rappus. Muidugi ärkasin iga selle põrutuse peale üles. Siis käis see kutt veel väga tihedalt vetsus - tal oli vist kõhuprobleem, aga nagu hilisemast kaasreisijate karjumisest aru sain, käis ta seal ka suitsetamas. Iga kord, kui ta püsti tõusis, haaras ta mu tooli seljatoest nii, et talle jäid ka mu juuksed pihku, vahel ajas ta mul kõrvaklapid peast. Ühe korra ütles ta isegi "sorry" :P Või toetus ta mu toolile ja jälle jäid mu juuksed ta küünarnuki alla, nii et pole ime, kui mul nüüd pea peal üks hõredam laik on :P Toolid olid ni väikesed, et polnud kuskile eest ära ka minna.
Karjumisest ja sõimamisest poleks ilmselgelt kasu olnud, kaasreisijad ja stjuuardessid käisid nende peale niikuinii pidevalt karjumas, nii et lihtsalt üritasin ignoreerida. Ignoreerimine õnnestus, magamine mitte. Kõige kenam hetk oli see, kui tüdruk pillas kilekoti maha ja lõhnaõlipudel läks katki :) Mitte et mul iseenesest lõhnapudeli purunemisest hea meel olnuks, aga vähemalt levis tagantpoolt viimaks head aroomi, varasema peldiku- ja suitsuhaisu asemel (võib-olla nad olid purjus, sest lennukist lahkumise ajal levis tagumiste naabrite juurest isegi kusehaisu).

Brüsselis läksime otse Antwerpeni bussi peale ja siin me nüüd oleme. Täna tutvume Antwerpeniga ja homme teeme väikse bussireisi Prantsusmaale, lihtsalt seepärast, et see on nii meeldivalt lähedal. Lille linn on siit 113 km kaugusel! Umbes nagu Tartust Paidesse.
Mari reisipagasis on siis Läti, Leedu, Norra, Soome, Itaalia, Türgi, Mehhiko, Belgia ja Prantsusmaa :)