Papalote museo del niño

http://www.papalote.org.mx/papalotemuseo/

Tõusime eile enne seitset, et õigeaegselt UNAMisse jõuda ja "Pepega" korpuses statistilisi mustreid uurida. Kui kohale jõudsime, selgus, et Pepe on Zacatlani lennujaamas lõksus, seal oli suur torm ja pühapäeva õhtust saadik ei liikunud ükski lennuk. Niisiis oli meil ootamatult vaba päev. Seadsime sammud Chapultepecci, mis on maailma suurim linna sees paiknev park (6,5 ruutkilomeetrit ehk kaks Aegnat ja natuke veel). Ajalooliselt oli see esimene paik, kus kunagised asteegid end Mexico City aladel sisse seadsid - mujal olid juba väikesed linnriigid, aga Chapultepec ("rohutirtsuküngas") oli väheviljakaks ääremaaks kujunenud, niisiis lubati asteegi immigrantidel seal vireleda.

Praegu on seal kõiksugu muuseumid, loommaaed, lõbustuspark.. ja pisikesi järvejäänuseid ja tiike ja skultpuure ja hästi palju puid. Pärast pikka kõndimist lärmaka magistraali ääres astusime läbi müürivärava ja sattusime teise maailma, linnulaulu ja värske õhu ja vaikselt vulisevate purskkaevudega. Läksime otse lastemuuseumisse.

Praktilist infot: nädala sees on see avatud kella kuueni, pakid tuleb enne ära anda (10 peesot koti kohta, maksmine käib koos piletiostuga ja seejärel saab koti ära anda, kõige paremal parkla servas, suur silt "Paqueteria"). Pilet: koos kõigega (muuseum, 3D-kino, sfäärikino e Domo Digital) täiskasvanu 160 peesot, laps 150 peesot (ühesõnaga ca 10 eurot). Kinode puhul tuleb kohe ka seansid valida, kavad on piletiputka peal.

Muuseum on väga lahe, natuke meenutab AHHAA asju ja Salzburgi loodusmuuseumi ja Valencia loodusmuuseumi. Meelelahutust on igas vanuses lastele, on päris pisikeste alad ja Mari-vanuste asjad ja kooliealiste asjad; hästi palju on isetegemise võimalusi ja interaktiivsust. See on selline lastemuuseum, kus suurtel ka lõbus on :)

Kõige võimsamad olid need kinod. 3D-IMAX kinos oli kõige suurem ekraan, mida ma üleüldse näinud olen. Ja milline kvaliteet!!! 3D-filme on ju nähtud küll, Tartus AHHAA kinos ja siin suurtes kinodes Jääaega ja veel mingit, aga midagi eilsega võrreldavat pole mu silmad veel enne näha saanud. Vaatasime filmi ookeanipõhja elust ja kogu selle aja (ca 40 minutit) vehkisid Mari ja ülejäänud lapsed käega, üritades kalu püüda. Kui aga haid või meremaod lähemale ujusid, kiljusid isegi täiskasvanud elu eest ja minulgi tekkis tahtmine end tooli alla libistada.

Siis käisime sfäärikinos (ma paremat nime ei oska sellele panna). Istmed olid seliliasendis ja kogu hiiglaslik kuppel oli ekraan. Enne filmi algust öeldi, et ainuüksi projektor maksab seal 6 miljonit! Sfäärikinos näidati kosmosefilmi, universum ja galaktikad ja puha. Sealgi oli kvaliteet selline, et tundsime end tooliga mööda kosmost kihutavat. Kui alguses näidati lühikest filmi vee tähtsusest (ehk miks vett tuleb säästa) ja vahepeal maapinna kohal lendasime, klammerdusime tooli käetugede külge :)

Lõpuks, kui puruväsinuna koju jõudsime, läksime juba pool kaheksa magama ja põõnasime täna kella üheksani. Oli alles päev!