Nonii.. nüüd ma tunnen end imperialistina!

Eile pidime ühe sõbraga õhtust sööma. Ootasime Mariga kodus telefonikõnet, millal välja minna, aga tal oli telefoniga mingi jama ja korterinumbrit ma polnud talle ka öelnud. Siis ta küsis all uksehoidjalt, kas siin elavad ühed tüdrukud, kes pole üldse mehhiklannade moodi? Käis uksekell ja uksehoidja oli ukse taga, "senjoora, all on üks tüüp, mis-ta-nimi-nüüd-oligi, kas te tunnete teda ja kas tahate, et ma ta sisse laseks?". Tundsin ja sai sisse lastud, aga selgub, et nõugkogude propaganda on mulle jäädava ajukahjustuse põhjustanud :) Märkasin üksikuid asju juba varem.. aga tõdemus, et mul on uksehoidja ja et ta nimetab mind senjooraks ja küsib, keda võib sisse lasta, tõi mulle silme ette lugematud saržid, satiiripalad ja jutud, mille põhjal iga lapski aru saab, et uksehoidjad on imperialistide, orjapidajate ja kulakute tunnus.
Pühapäeval käis koristaja, ta käib üle kahe nädala ja teeb põhjalikumat puhastust, a la põrandaplaatide pleegitamine, riiete triikimine ja muu selline, ja see oli ka väga veider. Muidugi väga tore, igaüks teeb seda, mida hästi oskab (mul tuleb loengute ettevalmistamine paremini välja kui põranda pleegitamine) ja inimesed saavad tööd, aga ikkagi.. pärast selle blogikande postitamist lähen oma sukki pesema, käsitsi :)

Üldse olen siin viimasel ajal väga palju nõukogude aja üle mõelnud ja sellest rääkinud. Paljudel siin on huvi, kuidas see siis ikkagi oli. Näiteks vaatasime korra ühe sõbraga filmi "Moskva pisaraid ei usu" ja paar korda kõlas hüüatused nagu: "Teil olid televiisorid???" või "Misasja?? Me siin teadsime, et te sööte ainult kartuleid" või et "Kuule, neil on päris ilusad kleidid, kas kõik naised ei käinudki ühesugustes hallides riietes?". Sellal, kui meie NL-s kuulsime, kui halvasti väljaspool sotsialismi ja kommunismi elatakse, kuulsid ameeriklased (sh mehhiklased) omakorda sama meie kohta.

Eile käisime UNAMis. Vaatasin, suuruse poolest on see maailma ülikoolide hulgas 22. kohal. Astusime metroost välja, sisenesime ülikooli territooriumile ja leidsime end bussijaamast. UNAMi ülikoolilinnak on nii suur, et selle alal toimib oma bussisüsteem, tasuta kusjuures! Bussiliine on 11 või nii ja keskmiselt kestab ühe liini sõit pool tundi. Ja peatusest oli veel jupp maad kõndida, enne kui õige hooneni jõudsime.
Laboratoorium, mida külastasime, oli väga tore. Põhifiguurideks paistsid olevat kaks särasilmset hallipäist tüüpi, Jorge ja Pepe. Pepe nimi on tegelikult "José Antonio Amozurrutia de Maria y Campos".. noh, saate isegi aru, miks teda lihtsalt Pepeks hüütakse. Nad on sellise sädemega, et kui me kõik laua taha istusime ja rääkima hakkasime, kippus poole tunni pärast juba ühisprojektide ideid pudenema :) Pepe lubas aidata andmemudelite modelleerimise ja seaduspärade otsimise juures ning Jorge sotsiaalse tausta ja kirjandusega, ning kokkuvõttes kaalume Eesti ja Mehhiko internetisuhtluse võrdlemist, võib-olla tuleb välja mingeid huvitavaid universaalseid seaduspärasid. Taustakirjelduse võtame ka käsile. Nii et esmaspäeviti hakkan UNAMis olema. Kaks ülikooli ühe hoobiga :)

Lähen nüüd oma sukki küürima :)