Musica Nuda on mu viimase nädala lemmikbänd :) Kontrabass ja ilusa häälega ilus tüdruk.

Mul on vaba nädal, sest prof. Gelbukh on praegu Kolumbias. Kui niisamagi on manjaana, siis praegu ei toimu üldse mitte midagi, järgmisel nädalal hakkab toimuma.

Sain oma esimese IPN-i diplomi. Selle jaoks pidin ülikooli viima KÜMME lehte paberit. Passikoopia, kaks lehte ülikoolidiplomi paljundust ja kaks ankeeti, üks neist pildiga. Ja seda kõike KAHES eksemplaris. Kui küsisin Alexandrilt, miks seda kõike vaja on, naeratas ta laialt ja ütles "Welcome to Mexico!". Kusjuures asi polnud selles, et ma välistudeng olen. Kohalikud, isegi CIC-i enda tudengid pidid täpselt sama tegema.
Ühtlasi on mul nüüd käekoti vahel (ja ülikooli valvelauas) ohtrate templite ja allkirjadega kaetud paberileht, mis ütleb, et mind peab isegi nädalavahetustel ja riigipühadel sisse laskma, pluss kabineti võtmed. Peen värk :)

Kolisime ülikoolile lähemale. Meie korterinaabriks on pooleldi Mehhiko, pooleldi Liibanoni päritolu tüdruk, kes viis aastat New Yorgis näitlemist õppis ja rokkstaaridega ringi hängis, praegu tehnilise tõlke büroos töötab ja söögitegemist armastab. Juba sellisest algusest võib hõlpsasti järeldada, et juttu jätkub kauemaks :) Veel elab siin preili Kass, kes oma huvi meie vastu näitab sellega, et käib meil sabas, sisiseb ja üritab käpaga äsada. Siis, kui inimene talle ei meeldi, pidi ta end ära peitma, nii et teoreetiliselt me peaksime end vist äramärgituna tundma? Tal käib pidemine siseheitlus vihkamise ja poolehoiu vahel. Ta võib vabalt tulla end vastu püsisäärt nühkima, rõõmsat nägu teha, siis äkki sisiseda ja hammustada ja siis jälle end püksisääre vastu hõõruda. Õnneks on tal küüned lõigatud ja hammustab ta väga õrnalt, aga veider ikka :) Ja siis ta istub õhtuti meie ukse taga ja piilub vaikselt, mis me teeme, või käib salaja meie asju nuusutamas. Üks väga hea külg on asjal ka: Maril ei ole kiusatust nuruda elutuppa Jetixit vaatama, sest ta pelgab kassiga omapead olla :)

Lisaks kõigile muudele hüvedele (väga kena ja vaikne korter, park 100 meetri kaugusel, politsei sealsamas, naabriks arst, alumiseks naabriks väike tüdruk = Mari mängukaaslane, välisukse juures uksehoidja ja mis iganes) on siin hästi lähedal üks pisike jäätise+muu piimakraami pood. Ma pole ammu, ammu, ammu näinud jäätisi, mille koostis pakendil on kirjas nii: "Piim, suhkur, koor, vaniljeekstrakt.." või jogurtit, mille koostiseks on "Piim, koor, mustikad, suhkur, piimhappekultuur..". Ja need maitsevad nii taevalikult!

Nädalavahetusel käisime "Mehhiko Eestis". Puebla osariigis on väike linn nimega Zacatlan de las Manzanas ja kogu seda ümbritsev piirkond on kangesti Eesti moodi. Seal on männimetsad, puravikud, riisikad, rohetavad põllud, palju õunaaedu, väikseid lehmakarju, õuetara ääristavaid jorjenipeenraid, karge õhk.. Käisime sõbra vanaisa kunagises õunaistanduses saaki koristamas. Noh, niivõrd-kuivõrd, sest õunapuud olid juba üsna võssa mattunud ja sammaldunud.. võsataimeks aga olid seal kandis männid :) Seal oli kibuvitsu ja valget ristikut ja põldmarju ja isegi metsmaasikaid, kõik nagu päris. Ja need õunakotid lõhnasid nii, nagu kunagi Põllika vanavanaisa eeskoda, kui seal õunaämbrid seisid.
Kogu piirkonna läbivaks märksõnaks on õunad. Isegi selle linna nimi tähendab "Õunte Zacatlan" (manzana on hispaania keeles õun). Ja me jõudsime sinna kuulsa õunafestivali eelõhtul :) Kohalikud traditsioonilised toidud, kuulsad maiustused ja alkohol, kõik olid kuidagi õuntega seotud. Mulle meenusid miskipärast Pratchetti kapsakasvatajad :)

Mari kiitis parimaks nende barbacoa. Ta on suur tacode austaja, olgu need siis mis tahes lihaga tehtud, ja seni söödud augus küpsetatud lammastest sai Zacatlani oma kõrgeimad punktid :)