reede :)

- Kas siis kõik inimesed, kes Eestis elavad, ei olegi eestlased?
- Muidugi mitte!! Meil on eestlased ja venelased ja..
- Aga kui laps sünnib Eestis, ..
- Ta saab Eesti kodakondsuse, aga ta rahvus võib olla mis iganes.. sõltub, kes ta vanemad on.
- Aga kõik, kes Saksamaal elavad, on ju sakslased!
- Ei! Sakslased on sakslased, türklased on türklased jne..
- See on ju diskrimineerimine! Siin Mehhikos on küll kõik mehhiklased! Kui laps sünnib Mehhikos, on ta mehhiklane. Äkki see on teil mingi Baltikumi värk, mingi endise Nõukogude Liidu teema?
- Ei ole.. mine küsi norrakatelt, kas kõik need pakistanlased on norralased, küsi austerlastelt, kas neegrid on austerlased.. ja veel, küsi türklastelt, kas nad on sakslased - muidugi pole, nad on ju türklased!
- Miks?
- Kus nad ka ei elaks, kasvavad nad ju ikka üles vähemalt osaliselt oma kultuuriga.. oma vanematelt õpivad nad oma keelt ja kultuuri, nad õpivad selle üle uhked olema (paremal juhul).
- Kas Olja ka pole siis eestlane?
- Ei! Tal on Eesti kodakondsus ja kõik Eesti kodaniku õigused, aga see ei tähenda, et ta eestlaseks hakkama peaks!
- Aga kui ma talt küsiksin?
- Ma olen väga kindel, et ta ütleks uhkuse ja rõõmuga, et ta on venelane.
- Aga kas Venemaal elavad ainult venelased?
- Ei, venelased on ainult üks seal elavatest rahvustest..
- Aga kui Julia Eestis elaks? Siin on ta mehhiklane.
- Eestis oleks ta pigem nahuatl. või.. sõltub, kuidas ta ise end identifitseerida soovib

Ja nii jätkasime lõputult. See on üks suur erinevus Ameerika ja Euroopa mõtteviisis, nagu ma eile avastasin. USA kodanikud on kõik puha ameeriklased, Mehhiko elanikud on mehhiklased, aga Euroopas on rahvused ja siis veel lisaks sellele väiksemad kohaidentiteedid.. baierlased, mulgid, savolased jne, ja meile meeldib see, eristumine, oma identiteedi ja kultuuri tundmine ja kandmine. Oma esimestel nädalatel Mehhikos (see oli nüüd juba aasta tagasi) küsisin pea kõigi uute tuttavate käest, mis rahvusest nad on, ja sain vastuseks "mehhiklane". Harva olen teistsugust vastust saanud - maia või sapoteek või nahuatl.. Ometi nad teavad, kes nende esivanemad olid, mis rahvusest ja mis hõimust, ja nad on selle üle uhked ega häbene rääkida oma seppadest või põlduritest esiisadest, oma esivanemate koduküladest.. Nad on uhked, kui teavad sõnu erinevatest kohalikest indiaanikeeltest, ja püüavad neid võimalusel juurde õppida; nad on uhked kogu Mehhiko kultuuripärandi, toidu, muusika, kõige ilusa üle, olgu selle rajajaiks siis mis tahes kohalikest rahvastest..
Ma pean veel selle üle mõtlema.

-----

Ühel päeval Coyoacanis (linna ühes kõige kenamas, boheemlikus vanas piirkonnas) jalutades hakkasime Mariga mõnd kena kohvikut otsima, kus midagi jahutavat juua võtta ja ühtlasi joodava jaoks ruumi juurde teha. Kohe jäigi silma mingi söögikoht. Uksed paistsid küll veidi kummalised, sellised puust ja latriust meenutavad. Nügisin ühe uksepoole lahti ja hakkasin juba sisse astuma, kui..
Hämarapoolsest ruumist vaatasid mulle vastu üsna hämmeldunud nägudega vanapapid, õllekruusid ees, ja kogu koht jättis üpris räpase mulje. Mitte ainsatki naist, ei leti taga ega ruumis. Lastes pilgul veel korra üle jõllissilmsete hallhabemete käia, taipasin. See on cantina! Cantina on siin vanaaegne traditsiooniline õllekas, kuhu naistel ja lastel on keelatud siseneda.
Ja seal me olime, mina ja Mari..
Hetkeks tekkis mul kange kiusatus ette manada oma kõige laiem blondinaeratus, istet võtta, õllele osutada ja ainult eesti keelt rääkida, juhul kui keegi üritaks mind välja tõsta. Eesti keele rääkimine aitab praktiliselt igas olukorras, kui on vaja rumalat ja mõistmatut võõramaalast etendada (sest inglise keelt võib keegi siiski osata). Vaatasin veel kord ringi, aga ei.. see koht oli minu maitsele kaugelt liiga räpakas, seal Mariga istumine poleks seda nalja ära tasunud (ja juba ruumi enda puhtuseastet arvestades ma pigem ei tahaks nende wc-d näha..eriti kuna seal ilmselt naiste oma ei ole). Igatahes ma tean nüüd, kus üks cantina asub, ja kui teine kord paremat meelelahutuse ideed ei tule, teen selle siiski ära, lähen sinna ja üritan vähemalt viis minutit vastu pidada. Lihtsalt nende nägude pärast :)

--------------

Ühel teisel päeval jalutasin parasjagu poodi, kui mingi keskealine papi tänaval vastu tuli. Tavaliselt hõikavad nad mõne komplimendi või vähemalt tervitavad viisakalt, aga see koukis mind nähes kärmelt oma nokkmütsi peast ja kui kohakuti jõudsime, ulatas selle minu poole ja hakkas raha lunima, et toidu jaoks ja nii. Takseerisin teda - korralikult riides ja üpris paks (Hansu ja Gretekese nõid oleks ta ammu ära söönud), näljast oli küll asi väga kaugel.. Tegin näo, et ei saa midagi aru, soovisin eesti keeles head päeva ja kõndisin edasi, aga vastik maik jäi küll suhu. Ju ma siis paistan kohalike standardite järgi endiselt nagu rikas loll ameeriklanna :S Ja ma olin väga lihtsalt riides, teksad ja T-särk. Varsti ma teen selle tõesti ära, lasen kuskil trükkida T-särgi kirjaga "No soy gringa, soy estonia". Päriselt ka.

----------------

Eile käisime Sergiot vaatamas. Sergio on see mehhiklasest sõber, kes pidi juunis mulle Eestisse külla tulema, aga õige natuke enne lennupäeva katkestas jalkamängus oma kannakõõlused. Vaene mees on nüüd tükiks ajaks sirakil, ja jalg on kipsis praktiliselt üles välja. Ta elab jube kaugel, autoga siit umbes kaks tundi (aga ametlikult on see veel Mexico City osa, Atizapan de Zaragoza). Käisin seal esimest korda, nii äge piirkond! See on mägisemas osas, nii et sinna sõites saime kohati "Ameerika mägesid" (siin nimetatakse neid muide "montaña rusa", Vene mäed), hästi käänulisi kitsaid teid järskude tõusude ja langustega, ja viimane osa viis üle hiiglasliku jõe - tohutu org rohetavate nõlvade ja all sügavikus voolava sinakasrohelise veega.. Muide, nimi Atizapan on pärit nahuatli keelest, tähendades "koht üle saviste vete".
Majad on seal suures osas mäekülgede sisse ehitatud - kõrged, seest jahedad ja veidi niisked, pisikeste jalgradade ja kaljusse raiutud treppidega, lilledesse uppuvate terrassidega, ääristades kohati pea-aegu püstloodsetena näivaid tänavaid..
Ühte sellisesse me läksimegi.
Sergio on endiselt rõõmsatujuline, naljahimuline, ja ta perekond väga armas. Jälle ei tule mul enam ühtki nalja meelde, kuigi eile kogu sealoldud aja hirnusin, nii et pisarad silmis. Järgmine kord katsun mõne meelde jätta :)) Kavatseme Mariga sinna millalgi pikemaks minna, seal on üks temavanune tüdruk ka.

Nüüd lähme välja, Coyoacani turule. Mul on täna tuju pitsat teha :)