agarrense de las manos

Väljas laulavad tsikaadid valjult oma õhtulaulu, päevane palavus on taandunud. Panin Mari magama ja naudin nüüd hetke iseenda ja klaasitäie värskelt tehtud mangomahlaga.

Täna saime kokku ühe mu Soome sõbranna sõbraga. Soome poiss, kolme aasta jooksul esimene puhkus (küsisin selle peale kohe, kas ta töötab arvutialal.. jaaaa), ja kuna ta on Sari sõber, veenis Sari ta ühe õhtu jooksul ära, et õigeim koht oma ausalt väljateenitud puhkust veeta on Mehhiko.
Kui kohtumist plaanisime, polnud vaja pikalt tundemärke arutada. Meie juuksevärvi, nahatooni, aktsenti ja kasvu arvestades on vaja ainult umbes linnaosa kokku leppida ja siis seal ringi vaadata. Ta ütleski, et ta on Coyoacani metroojaama juures pargis, ja sirgjoones saime temani kõndida. Ma tunnen soomlased nägupidi Eestiski ära, mis siis veel siin rääkida.
Veetsime Mari ja Tuomoga toreda päeva. Kui järele mõtlen, oligi see mul siiatulekust saadik esimene kord mõnd eurooplast kohata :) Sain kogenud chilangana parimat kuuma šokolaadi tutvustada, pisikesi parke ja indiaanikäsitööd näidata, nagu muuseas Frida Kahlo majast mööda jalutada, tšillide õige söömise kunsti (nii, et suud ei põleta) jagada, ja nagu tellitult oli just ühes katoliku kirikus teenistus ja pärast õhtusööki restoranist väljumist sattusime ehtsa indiaanlaste tseremoonia peale. Nad käivad regulaarselt seal oma ohverdamist läbi viimas, seal oli üks asteekide ohverduskeskustest ja mõned hõimud hoiavad endiselt oma jumalaid elus, käies pühapaikades ohverdamas. Muidugi ei ole enam juttugi inimohvritest, jumalad peavad nüüd üsna kasina taimetoiduga läbi ajama (täna nägin ohverduslinal tortiljasid, sidruneid ja muud sarnast). Kaks meest mängisid suuri uhkete nikerdustega trumme ja hulk valgetes riietes inimesi tantsis võimsalt, lisades kiirele kaasakiskuvale kõminale oma panuse jalgade külge seotud suurte kõrisevate seemnekimpudega. Tantsu keskel istus naispreester, kes jumalatele ohvrisuitsu abil toitu saatis. Ma ei suutnud hetkel selle kohta infot leida, aga olen kindlalt varem midagi lugenud, et mis jumalatele täpselt ja mille puhul (et oli see päikese tõusmiseks või hoopis vihma jaoks..).

Nädalavahetusel olime jälle natuke põhja pool, Pachucas. Sattusime see kord mu nahua rahvusest sõbrannaga väga tõsisele jutusoonele. Ta rääkis oma lapsepõlvest, perekonnast, kodukülast. Mis ma oskan öelda.. õppisin uue hispaaniakeelse sõna "pegando" (peksmine), see kõlas nii sagedasti..
Vahel sõid nad nädalate kaupa ainult tšillit.. tortiljadega, soolatult, praetult, keedetult.
Ta näitas oma lapseea pilte. Ainult silmade ja üldise näokuju tundsin ära.. ta oli nii-nii kõhn.
Paljud ta lapsepõlve pere- ja suguvõsapiltidel olevatest meestest on praeguseks surnud. Joomisse.
Nende maja oli (ja on endiselt) muldpõrandaga, laudadest, söögitegemiseks väike söelõke (maja keskel), magamiseks mõned lavatsid. Ema töötab nii, kuidas jaksab, et lastel hinge sees hoida, isa joob, peksab ja võtab võimalusel emalt joomiseks raha. Mu sõbranna suurim hirm on, et ta vennad ja õed jätkavad elamist samal moel.. et vennad hakkavad oma naisi peksma ja õed ennast peksta laskma.
Osa ma pean üldse kirjutamata jätma, sest see on liiga karm. Jäägu lihtsalt nii. Kõike seda olnut vaadates aga imetlen aina rohkem oma väikest sõbrannat - kuidas ta on tugevaks ja targaks kasvanud, juba lapsena omaenda põhimõtted paika pannud ja neist kinni pidanud, oma elu loonud.. seda alates vanusest, mil Eesti lapsed alles algkoolis käivad. Tema pidi selles vanuses täiskasvanuks saama. Ta sai nüüd seitseteist - juba aastaid on ta töötanud ja iga kuu oma emale raha viinud, on perest kaugel elanud, töötamise kõrvalt koolis ja trennides käinud, igal võimalusel uusi asju õppinud ja kõik kuidagi ära kandnud, mis elu ta õlgadele asetanud on. Armastan nii väga pikki vestlusi temaga, kui kõik on juba üles magama läinud ja me istume all suure laua taga, joome teed ja aina räägime ja räägime. Juba see ainuüksi oli hispaania keelega tegelemist väärt :)

Tahaksin kunagi väga ta Eestisse külla kutsuda. Ta pole kunagi Mehhikost väljas käinud - kuidas saanukski -, aga loodetavasti see aeg tuleb :)

Lisaks Politecnicole leidsin ka UNAM-is ühe huvitava uurimisrühma; kui Poli omad on arvutilingvistika peal, siis UNAM-is on internetiuuringud. Järgmisel nädalal lähen nende rühmaga tutvuma ja kui klapib, siis võib-olla saan oma ajast siin lausa topelt välja pigistada, hakates regulaarselt ka UNAM-is käima.