Oleme vaikselt juba ajavahega harjumas. Täna oli esimene päris asjalik päev, käisime ülikoolis prof. Gelbukhi ja sealse elu-oluga tutvumas. Vägev :) Prof. Gelbukhi ja tema teise venelasest kolleegi kabinetid nägid välja nagu ideaalne töökeskkond, raamatud ja artiklid ja muud kasulikud asjad maast laeni virnades kõrgumas ja riiulitest kummumas, hästi käe järgi pandud ja kõik vajalik kohe kättesaadaval ("See raamat.. ahaa, see peab seal uksetaguses virnas olema.. jaa.. siin see ongi!") :) Veel vägevam on see, et ma saa päris isikliku kabineti (mitte jagatud), mis tähendab, et ma saan ka "asjad oma käe järgi panna", parimate akadeemiliste traditsioonide kohaselt :) Kahju on ainult sellest, et pole eriti, mida panna - aga küll see tekib, ma lihtsalt tõmban raamatuid ligi :)

Hea, et ma Marile eriti mänguasju kaasa ei võtnud. Siin tuleb neid niisamagi lademetes :) Me oleme siin olnud kolm ja pool päeva, ja selle aja sees on talle kingitud kotitäis maiustusi ja väiksemaid vidinaid, kitarrikujuline süntesaator (väga asjalik seejuures), lehvik; ja kõige krooniks tõmbas prof. Gelbukh täna ühe raamatuvirna tagant välja suure automängu komplekti ja kinkis selle Marile, kes praegu teises toas vormelirada ehitab. :) Ma kardan, et kui see samas vaimus jätkub, saame Mehhikost lahkumise ajal siin mõne orbude varjupaiga täiemahuliselt mänguasjadega varustada.

Olen hetkel siiatuleku otsusega väga rahul. Muidugi pole reaalne õppe- ja teadustöö veel alanud, ametlik tegevus läheb ülikoolis lahti alles 27. juulist, aga juba tunnen muutuste põnevaid tuuli. Kuigi vahepeal tulevad puhkusenädalad, peame homme koos siinsete doktorantidega juba ühe ajurünnaku maha, hakkame prof. Gelbukhiga regulaarselt aruteludeks kohtuma ning augustist läheb tõeline elu lahti - seminaride korraldamine, loengute andmine, intensiivne teadmiste ja kogemuste vahetamine. Täna sain hea ülevaate kogu Mehhiko arvutilingvistikast ja sellest, kellega mul siin huvid rohkem haakuda võiks. Marile ka ülikool meeldis, nii et praeguse plaani kohaselt hakkame seal koos käima - 2-3 intensiivset päeva nädalas.

Blond pea ja aktsendiga hispaania keel käibib siin hästi uksekaardina. Märkasin, et näiteks ülikoolilinnaku (mõõtude poolest võiks öelda lausa "ülikoolilinn") sissesõiduväravate juures pidid kohalikud kõvasti diilima, enne kui ülikooli politsei vms nad sisse lubas, minu puhul piisas lihtsalt laiast naeratusest ja küsimusest, kuhu suunda CIC jääb. Samamoodi CIC fuajees. CIC on pigem teaduskeskus, alla magistrikraadi ei võeta seal üldse midagi ette, all avab ust eraldi inimene ja uurib, mis asjus tullakse. Ma ei pidanud midagi seletama, piisas sellest, et prof. Gelbukhi juurde ja kõik, aga kohalikke nägin jälle pikemalt põhjendamas, pabereid näitamas jne. Mulle ei antud isegi külalise kaarti, mida teised kaasas kandma ja igal pool ette näitama pidid. Naljakas :)

Muide, prof. Gelbukh on koodivahetuses kõrgtasemel. Ta suutis suurepäraselt rääkida üheaegselt ühes telefonis hispaania, teises vene ja minuga inglise keeles.