buenos dias :)

Tegin just teoks selle, millest juba kaua unistasin..

Valmistasin hommikusöögi ja korraliku Kuuba kohvi ja Marile kakao, siis panime Mariga Cotidiano mängima, võtsime oma tassid ja läksime rõdule päikese kätte hommikust sööma ja vaatasime all kihavat elu - all vuravaid põrnikaid, kastiautot suurte tortiljajahu kottidega, jalgrattakärul lähenevat vanameest hämmastava kopsumahuga ("TAMALEEES!!! TAMALEEES!!! MUY RICOS TAMALEEEES!!!"), nurgale üles seatud tacokäru, hommikukohviga politseinikku, nelja chihuahuaga jalutavat kogukat daami, ..

Reis läks hästi. Helsingis oli meil laeva ja lennu vahel veidi aega, jõime pargis Sariga kohvi ja rääkisime elust ja asjadest. Mariga tehti Helsingin Sanomate jaoks väike intervjuu :)

Olime ajavahest ja pikast reisist nii kurnatud, et rokifestivali jätsime vahele. Küll aga olime pühapäevaks juba ühele sünnipäevale kutsutud, laste peole. Mari valge kleit ei ole enam nii valge ja selle kallal tuleb väheke õmblustööd teha, aga see-eest sai ta tundide kaupa juba tuttavate lastega batuudil hüpata, rulluiskude ja rattaga ringi ukerdada ja muid ägedaid asju teha, mis siin ühe korraliku laste sünnipäeva juurde käivad. Esimest korda nägin ka piñata kasutamist. Piñata on kohalike pidude juurde kuuluv traditsioon. Ma ei tea päris täpselt, kust see pärit on, teooriaid on mitmeid - kuuldavasti olnud see juba asteekidel enne vallutust, toona küll mudast valmistatud korvi kujul. Idee poolest on tegu paberist, savist vms valmistatud kujuga, mis täidetakse kommide, väikeste mänguasjade ja muu sellise kraamiga. Siis tõmmatakse see köiega üles ja lapsed taovad seda kordamööda kurikatega, kuni see katki läheb ja nänn välja pudeneb. Peksmine käib traditsioonilise laulu saatel.
Kiriklikel pühadel kasutatakse siin seitsme kiirega tähte, iga kiir tähistab üht surmapattu. Lastepidudel on aga kõiksugu muid kujusid. Siin meie kodutänava ääres on üks piñata-pood, seal leiab Supermani, igasuguseid loomi, muid inimfiguure.. Eilsel peol oli ka kujuks üks heleda peaga noormees ja tõtt-öelda nägi see päris võigas välja, kui lapsukesed rütmilise laulu saatel järjekorras olid ja siis järjest seda inimfiguuri kurikatega tagusid, nii nagu vähegi jaksasid. Maril oli vist väike kultuuriline blokk peal, sest ta lõi nii õrnalt, et mulle tuldi ütlema - äkki ma peaks Marile selgitama, kuidas lüüa tuleb :) Põhimõtteliselt ma sain aru, et see on vana traditsioon ja mõeldud niisama laste meelelahutusena, aga kui üks viieaastane teiste juubelduste saatel tollel kujul jala otsast lõi, kerkisid mu silme ette pildid üleeile loetud kohalikust ajakirjast, kus narkokartell oli USA piiri lähedal ühes linnas mõned vastaskartelli liikmed hukanud ja seejuures neil jalad ja käed otsast lõiganud. Igatahes.. kui kujul jalg otsast tuli ja kommid välja pudenesid, tormasid kõik lapsukesed nagu kõige ehtsamad teeröövlid kohe neid kokku krabama, ja siis peksti kuju edasi, et ka teine jalg otsast lüüa ning viimaks saeti pea maha. Ma vist rikkusin tagantjärgi Roltsi lapsepõlve ära, tutvustades talle väga üks-ühest sarnasust piñata-traditsiooni ja narcotraficantide hukkamismeetodite vahel :)