Mul tuli täna nii elavalt meelde, kuidas me Viini kesklinnas pitsale-kohvile läksime ja end laulvate-kargavate jalkafännide keskelt leidsime..
Tahaks jälle paari parima sõbraga kodinad pakkida ja lihtsalt minna.
See on meil veres.. Palju on viimase aastaga muutunud, aga mitte see.
Rännuhimu on. Kauged maad kutsuvad.. peab veel ootama. Esialgu on kauged maad siia tulemas.

Mõtlikud ajad on. Palju küsimusi, ennekõike iseendale. Aeg korrastamiseks ja korrastumiseks. Suuremat sorti kevadpuhastus.. On nõrgemaid hetki, aga kindlasti on asjad üldjoontes paremad kui aasta tagasi. Peab oskama endaga rahus elada..

Vahel arvad, et elu on kontrolli all. Sul on plaan. Sa tead, mida ja miks sa teed ja mida sa teed aasta või kahe pärast või nii. Haha.. ja seni, kuni sa oma plaani teed, itsitab elu pihku. Tüng.. Sa arvad, et sa enam ei muutu, et kõik on paigas, et maailm on kodustatud.. tüng! Äkitselt tuleb tulvavesi, ja sind võetakse tükist lahti ja pannakse uuesti kokku.. ja pea miski pole enam endine. Ja ometi.. nii on hea.

Liisi kirjutas kunagi ammu nii:

Nyyd kui kõik on mulle pyha
on iga maailm ilus
nagu siin kahwatu taewa all
mis kitsa ribana helendab yle myyriserwa
kui ma tahaxin kummarduda
põlwitada neile kulunud kiwidele
klaasikildudes
liiwas
yxikutes habrastes rohulibledes
neid hellitada & suudelda
& paluda iidseid pyhakuid
selle maailma eest
This world
That world
I don’t belong to any world