kohal!

Oleme õnnelikult ja ühes (õigemini kolmes) tükis tagasi Mehhikos. Just pidasime väikestviisi hommikusööki, Anu alles magab, hambad laiali. Mari ärkas rõõmsalt mingi pool kuus üles ja tuli seda rõõmu minugagi jagama, mis mul siis muud üle jäi, kui tõusta ja süüa teha.

Niisiis.. teisipäeval nautisime veel kohalikku Soome-Mehhiko seltskonda. Seni, kuni Mari Paintis meisterdas abstraktseid kunstiteoseid teemal "öö ookeani rannas", rääkisime Dukega lingvistikast ja teoloogiast. Viimaks oli aeg nii kaugel, et pressisime oma kraami jälle seljakotti ja hakkasime, kontsad all kõverad, bussi poole astuma. Hämmastav, me suutsime viimase otsa isegi veel joosta! Mul oli suur seljakott (23 kilo), pungis läpakakott ja veel üks suur kilekott, Anul spordikott ja mu teine seljakott ja käekott. Eluga saime siiski bussi peale, mis oli linnalähiliini kohta ikka ilgelt kallis, 4 eurot nägu. Jah, see on Soome, aga ikkagi..
Üsna mõnusalt jõudsime Barcelonasse ja pärast mööda lennujaama lidumist läksime enda teada Mehhiko lennukile. Mul oli veel eelmistest kordadest silme ees suur mugav lennuk ohtra jalaruumi, multimeediakeskuse, hea toiduga jne. Mis meid aga ootas, oli tilluke kitsas kast, ebamugavam kui lennuk, mis meid Soomest Hispaaniasse tõi! Vähe sellest.. see oli täis topitud röökivaid lapsi. Nad ei nutnud, vaid just nimelt röökisid, möirgasid, mõurgasid, kriiskasid.. Okei, kõrvad saab ju veel kuidagi kinni toppida, aga meie selja taga istusid kaks väikest poissi, kes mind ja Mari kogu aeg oma pisikeste näpukestega torkisid. Niisiis.. kaalusime väljavaadet, et viisteist tundi peame me selles kastis veetma, ümbritsetud laste kriisete, tagant torkivate õuduslapsukeste, suunurgast voolava ilanire saatel jõllitavate lõunamaa meestega.. Ma mäletasin pileti pealt, et meil pidi sellel lennul tasuta "refreshment" olema, niisiis unistasime, et ehk antakse vähemalt süüa. Jaa.. süüa toodigi! Klaasike vett ja nii väike šokolaad, et ime, et nii väikseid üldse toodetakse, see on pakendimaterjali raiskamine!
Nõutult vaatasime üksteisele otsa ja koukisime kotist välja viimased porgandid, mis meil veel reisimoonast alles oli. Jagasime need õelikult ära, sest kes teab, võib-olla enne 15 tundi midagi muud ei saagi..
Lendasime.. eest ja tagant kostis endiselt kriiskeid ja väikesed vastikud näpukesed torkisid endiselt mu ribisid. Kuulaimse abil olin juba kindlaks teinud, et poisikesed rääkisid prantsuse keelt, niisiis polnud mul võimalik ka neile midagi sisukat röögatada. Kaalusin võimalikke strateegiaid, kuidas sellele surkimisele lõppu teha. Kõige humaansem neist tundus olevat lihtsalt ignoreerida ja loota, et poisid tüdivad, kõik muud võimalused sisaldasid suuremal või vähemal määral füüsilist vägivalda, näiteks porgandiga viskamist (aga see oli mu viimane..) või mõne džuudovõtte rakendamist. Emal paistis sügavalt ükskõik olevat, peaasi, et lapsed teda ennast ei sega.
Kus ahastus suurem, seal abi lähem. Äkitselt öeldi, et nüüd hakkame maanduma. ???? Jaa! Maandusimegi. Madriidis! Selgus, et see pisike lennuk pidi meid ainult Barcelonast Madriidi liigutama ja siin saame normaalsema sõiduki peale. Vat see oli juba õige lennuk! Lisaks suutsime suurema osa röökivaid lapsukesi maha raputada, suure lennuki peale tulid vaid üksikud ja nad paistsid ka lõpuks ometi väsinud olevat.
Meie retke viimane osa oligi päris hea, kaks korda anti süüa, ruumi oli rohkem, tekid, kõrvaklapid jne. Kohale jõudsime varahommikul ja kui lennujaamast välja läksime, tervitas meid imesinine taevas väikeste valgete pilvedega ja soe tõusev päike. Sõber, kes vastu tuli, naeris mu sõnumite peale (oleme helsingis // oleme barcelonas // oleme madriidis), et ta mõtles, et me läksime Hispaania-tuurile :)

Tulime mu siinsesse koju, jõime hommikukohvi ja läksime jalutama. Kõigepealt söötsin Anule tacosid. Anu õnnetuseks olin unustanud, kui karmilt siinne roheline vürtsikaste alguses maitseda võib, nii et ta pidi natuke aega tuld purskama. Janu läksime kustutama värskeltpressitud apelsini-greibi-mandariinimahlaga, mida tehti meie silme all ja mille suur tops maksis ca 9 krooni. Siis läksime turule, et Anu ja Mari saaks puuviljade degusteerimisega algust teha. Nii hea oli üle kuu aja jälle mu Mehhiko-kodutänaval jalutada. Nii.. kodu.. tunne oli. Mari rõõmuks ostsime värskeid maasikaid ja musti vaarikaid (mis nende õige nimi on? mitte põldmarjad, vaid.. pamplid?) ja puha, siis tulime jälle koju ja magasime natuke lennuväsimust välja. Õhtul tegin kooki ja läksime Angela perele külla. Oh seda jällenägemisrõõmu :) Mari sai endale esimese kohaliku väikese sõbra ka. Nii tore oli vaadata, kuidas nad mängisid - üks rääkis hispaania, teine eesti keelt, aga kõik asjad said ideaalselt aetud. Kogu perekond on praegu pulmapaanikas :) Lohutasin Angelat, et mõned päevad veel ja siis saab viimaks rahu.. tal on Pacoga tehtud pikk nimekiri asjadest, mida abiellumise järel teha, nii et järgmisest nädalast saavad nad nendega algust teha :)